Alguses plaanisin “Vaikivat patsienti” eesti keeles lugeda, aga lõpuks otsustasin siiski ingliskeelse e-raamatu osta. Lugesin selle läbi 4 päevaga. Viimased 25 lehekülge veel täna hommikul autoga tööle liikudes (kõrvalistmel, loomulikult) ja lõunapausi ajal toitu oodates, sest ei mallanud tõe teada saamisega õhtuni kannatada.

Raamat räägib Aliciast, naisest, kes noa ja püstoliga oma abikaasa mõrvapaigast leituna, sulgeb oma suu ja ei räägi midagi – ei sellest, mis juhtus, ega millestki muust, ta lihtsalt ongi täiesti vait ja ei suhtle kellegagi. Kõik tõendid sündmuskohas räägivad ju niikuinii enda eest (ja tema vastu).

Ta pannakse peale kohtuistungit vaimuhaiglasse, kus teda hoitakse tugevate rahustite mõju all, väidetavalt tema enda turvalisuse nimel. Ükski arst ei ole teda seal ka veel lahti murdnud, ega sõnagi rääkima saanud.

Loo jutustaja on psühhoterapeut Theo, kellest peagi saab Alicia raviarst. Tal on Aliciaga teatavaid sarnasusi lapsepõlve kogemuste tõttu ning ta püüab erinevaid meetodeid kasutades naist aidata ning rääkima panna – sellest, miks (ja kas üldse) ta seda oma mehele tegi.

Tegelikult arvasin ma selle loo puändi ära suhteliselt kiiresti, aga ma ei taha sellega öelda, et see raamat oleks seetõttu väga etteaimatav. Mul lihtsalt tekkisid kahtlused, kuna olin ühe vihje saanud. Mitte selle raamatu kohta, vaid üldiselt, selle žanri kohta. Edasi oli siis lihtsalt teada saamine, kuidas ja miks mingid asjad juhtusid. Vihjena võib öelda, et lugedes tuleks aja kulgemise osas tähelepanelik olla, kõik võibolla ei toimu nii lineaarselt kui tundub.

Raamat oli huvitav, kuigi vaimuhaigus on muidugi väga tüüpiline teema, millest müsteeriume kirjutada ja võibolla ka natuke äraleierdatud. Samas, see kuidas inimesed käituvad ja kuidas see on seotud sellega, mis nende elus varem (eriti varases lapsepõlves) on juhtunud, on enamasti ikkagi huvitav.