Eelmise osa – “Minu harakamõrvad”– lugesin eesti keeles, aga kuna sama sarja teist osa “Moonflower murders” veel tõlgitud pole, tellisin selle raamatu originaalkeelsena välismaalt.

Ootasin “Moonflower murders” kohalejõudmist ja lugemist juba kannatamatult. Samuti ootan põnevusega, mis saab raamatu nimeks siis, kui see eesti keelde tõlgitakse, sest moonflower peaks olema kassitapuliste sugukonda kuuluv kuu-lehtertapp. Ega see vist väga suupäraselt ei kõlaks kui raamatu pealkirjaks oleks “Kuu-lehtertapu mõrvad”. Seetõttu viitan praegu ikkagi selle ingliskeelsele pealkirjale, eriti kuna ma seda ju inglise keeles lugesin ka.

Pean ütlema, et seekordset osa lugedes ma päris kohe kaasa haaratud ei olnud, see võttis natuke kauem aega. Ilmselt olin esialgu samamoodi veidi segaduses nagu peategelane Susan Ryeland, et aru saada, miks tema jaoks tundmatud külalised Inglismaalt oma aastate tagant pärit jutuga tema juurde Kreetale ilmusid. Minu jaoks hakkas asi huvitavaks minema umbes 100. leheküljel kui ta oli juba tagasi Inglismaale jõudnud.

Kuna eelmisest osast on ju teada, et Susan on endine raamatutoimetaja, siis loomulikult on ka seekordne lugu seotud raamatuga, mille toimetaja ta ise olnud on. Ja muidugi ei pea pettuma, sellegi teosega saab 2 raamatut ühes 😉

Seekord seisneb raamtu vimka selles, et poole pealt algavad leheküljenumbrid uuesti. Vaatasin algul viimaselt leheküljelt, et raamat on ainult 357 lk pikk (kuigi pea sama paks kui eelmine raamat), aga tegelikult on 224 leheküljeline “Atticus Pünd uurib asja” pistetud lihtsalt “päris raamatu” lehekülgede vahele ning kui see loetud, lähevad “Moonflower murders” leheküljenumbrid 231 juurest uuesti edasi.

Kui Susan oli Atticus Pündi raamatu uuesti läbi lugenud, hakkas ta arutlema, kuidas see võib käesoleva juhtumiga seotud olla ja tundus olevat tupikus. Eriti veel sellepärast, et tema võõrustajad olid vahepeal tema suhtes oluliselt vähem külalislahkeks muutunud.. Tegelik ahaa-efekt oli viimastel lehekülgedel hoopis see, et vihjeid Moonflower murders raamatu kurjategijale oli tegelikult terve Atticus Pündi raamat täis. Oleks pidanud lihtsalt väga-väga tähelepanelikult ja ridade vahelt lugema, et seda kõike kohe märgata. Tekkis lausa tahtmine see nüüd teist korda üle lugeda ja selline peakski minu jaoks üks hea raamat olema.

Mõtlesin juba harakamõrvu lugedes, et kas autoril on äkki Atticus Pündi sarja teised raamatud samuti täies mahus välja mõeldud ja et lahe oleks kui ta ei piirduks ainult pealkirjade mainimisega. Eriti kuna ta mainis vähemalt “Atticus Pünd uurib asja” raamatut “Minu harakamõrvades” päris tihti. Olgu öeldud, et “Atticus Pünd uurib asja” on selle detektiivisarja kolmas raamat ja “Minu harakamõrvad” üheksas, ehk viimane, mille väljamõeldud autor Alan Conway kirjutada jõudis.

Ah jaa, et seda varasemast tuttavat matrjoškade efekti veel kaugemale viia, siis tegelikult juba “Minu harakamõrvades” mainis väljamõeldud kirjaniku Alan Conway poolt loodud tegelaskuju detektiiv Atticus Pünd raamatut, mida tema ise ka kirjutab – ehk siis kokku räägiti ühe raamatu kaante vahel tegelikult kolmest erinevast. Kas see “Kriminaaluurimise maastikud” kunagi ka mõnes järgmises Susan Ryelandi osas ilmub, saame vast näha, kuigi arvestades, et Atticus Pündi sarja rohkem raamatuid juurde ei tule ja detektiivil see (vist) päriselt valmis polnudki, on see võibolla vähem tõenäoline.

Mulle jätkuvalt meeldib see mitmetasandilisuse kontseptsioon väga ja ootan huviga, kas Horowitz veel Susan Ryeland’i sarja raamatuid üllitada plaanib. Oht muidugi on, et väga pikale venitades ei ole võibolla enam millegagi üllatada ja põnevust hoida. “Moonflower murders” lõpp jättis kerge mulje, et see võib olla viimane, vähemalt seoses Alan Conway ja tema Atticus Pündi sarjaga. Samas võib see olla Anthony Horowitzi teadlik püüdlus lugejat ninapidi vedada.

Mulle tegelikult meeldib ka Anthony Horowitzi detailsus. Atticus Pündi sarja raamat, mis on siis “Moonflower murders” vahele pistetud, on nagu päris raamat – olemas on kaanekujundus, tiitelleht jne. Tiitellehe pööre on ka nagu päris – on mainitud kirjastused, kes seda raamatut on avaldanud, kellele copyright kuulub ja kirjas on isegi ISBN number! (see siiski pole vist päris). Ning viide Orion kirjastusele, kes oli näiteks harakamõrvade väljaandja. (Minu loetud “Moonflower murders” on avaldanud teise kirjastuse poolt)

Muuhulgas oli lahe raamatust leida ka viide ühele seadusandlusega seotud sündmusele Ühendkuningriigis, mis seostub otseselt minu tööga ja millega pidin paar aastat tagasi kokku puutuma. Raamatu seisukohalt oli see täiesti ebaoluline detail ja ei omanud loos mingit tähtsust, aga see infokild lihtsalt tegi selle raamatu minu jaoks natuke isiklikumaks.

Kuna olin seda raamatusarja soovitanud ka ühele kolleegile, kes ei ole pärit Euroopa kultuuriruumist, jäin tegelikult mõtlema, et kas inimene, kes näiteks ei ole näinud briti krimisarju, saaks sellest üldse samasuguse elamuse või et kas tema jaoks kultuurilised vihjed üldse midagi tähendaks või on see lugu ikkagi nii universaalne, et töötaks ka ilma neist täielikult aru saamata.