Raamatu “Julge, mitte täiuslik” soovituse sain ühelt tuttavalt kui seoses oma meisterdamise hobiga rääkisin temaga petja sündroomist (imposter syndrome) ja lootsin, et see raamat ongi sellest. Päris nii see polnud, aga raamat mulle sellegipoolest meeldis.

“Fear less, fail more and live bolder“

Raamatu motoks on: karda vähem, põru rohkem ja ela julgemalt!

Mulle meeldis, et selle raamatu on kirjutanud naine, naistest ja naistele. Juba esimesest peatükist peale tundsin, et Carol S. Dwecki “Mõtteviis” peaks olema selle raamatu lugeja järgmine raamat (mul endal on see oktoobrist saati pooleli), liiatigi kuna Reshma Saujani viitas Dweckile korduvalt.

Kuigi ka “Mõtteviis” on kirjutatud naise poolt, tundus mulle “Brave, not perfect” palju naiselikum ja soojem. Muidugi mainitakse C. Dwecki tõttu tuntuks saanud mõtteviise ka siin raamatus, aga taaskord selle nurga alt, et näiteks tüdrukutel kipub kinnistunud mõtteviis suurema tõenäosusega tekkima. Tuleb tunnistada, et näiteks “ma pole matemaatikas hea” on mul endalgi mõne asja mitte ette võtmise liiga lihtsaks vabanduseks olnud 😉

Meeldetuletuseks oli ka see, et naised eelistavad tihti teha pigem ainult neid asju, mis neil ideaalselt välja tulevad. Mehed kandideerivad tööle kui umbes 60% nõudmistest käib nende kohta, naised ainult siis kui 100% kattub.

“Boys are taught to be brave, while girls are taught to be perfect”

Kohati oli mul ausalt öeldes tunne nagu autor asetaks vastutuse kuidagi ebaõiglaselt väljapoole, justkui naised oleksid igal juhul ohvrid, kuna lapsevanemad, õpetajad jt kohtlevad poisse ja tüdrukuid erinevalt ning tüdrukuid ei õpetatagi riske võtma või julgema. Päris huvitav oleks võibolla lugeda samasugust raamatut meeste kohta.. 😉

Üks huvitav infokild minu jaoks, kes on oma sisemise kriitiku teemaga pikalt tegelenud, oli see, et kriitik ilmub välja juba umbes siis kui laps on kaheksa aastane. See kõlab tegelikult üsna loogiliselt, sest see aeg (isegi juba vanus 5-6) on arengus kriitilise tähtsusega, sest laps on sel ajal väga vastuvõtlik.
Kui näiteks juba emad räägivad oma tütarde ees teistest naistest kriitiliselt ja võrdlevad ennast teistega, siis lapsed võtavad selle külge.

Mulle meeldis ka autori mõte, et julgus on nagu lihas – mida rohkem seda treenida, seda tugevamaks ta saab. Ehk siis esimesel korral mugavustsoonist välja astuda on raske, aga edaspidi juba oluliselt kergem, samas muidugi tuleb toonuse hoidmiseks seda regulaarselt harrastada ning vajadusel koormust juurde anda 😉

Ma ei saa öelda, et see raamat mulle nüüd kamaluga julgust oleks pähe kallanud, aga kahtlemata selgitas nii mõndagi, millest edaspidi lihtsalt teadlikum olla.