See on üks järjekordne raamatusoovitus Jaan Martinsoni 2022. aasta parimate krimiraamatute hulgast. (Mu lugemist ootavate raamatute nimekirjas on neid sealt veel paar tükki)

Selle raamatuga oli huvitav lugu. Mul olid sellest olemas ingliskeelsed versioonid audio- ja e-raamatu formaadis ja otsustasin, et loen seda kindle’is. Üllatuslikult oli inglise keeles väga raske selle looga järje peale saada või üldse aru saada, millest jutt käib, kes tegelased üksteisele on, jne. Alustasin e-raamatu lugemist vist vähemalt kaks korda uuesti, sest lihtsalt midagi ei jäänud meelde, lisaks hakkasin seda peagi ka Audible’is kõrvale kuulama. See tegi asja natuke paremaks, sest nii oli lugu veidi ilmekam kui ise lugedes ja intonatsioon aitas osadest lausetest paremini aru saada, aga endiselt olin üsna segaduses. Inglise keel on juba aastaid mu igapäevane töökeel ja mul üldiselt ei ole selle mõistmisega kunagi probleeme olnud, aga siin tõesti oli tahtmine eestikeelne versioon kõrvale võtta. Lõpuks seda ka tegin ja lugesingi selle teose läbi eestikeelse e-raamatuna. Vahepeal piilusin siiski ingliskeelset ka, siis kui näiteks mõni repliik või lõik oli eriti huvitav ja tahtsin teada, kuidas autor selle tegelikult kirja oli pannud.

Mul on hea meel, et ma sellele raamatule uue võimaluse andsin, sest juba eestikeelse versiooni esimesest leheküljest alates oli oluliselt parem ja arusaadavam ning lugu haaras kaasa.

Loo põhilisteks tegelasteks on politseinik Walk, tema lapsepõlvesõbrad Star, (kellel on lapsed Dutchess ja Robin), ning äsja vanglast vabanenud Vincent. Neid kolme seob 30 aastat tagasi aset leidnud õnnetus Stari õe Sissyga, mille eest Vincent vangi läks.

Duchess on 13-aastane tüdruk, kes oma ema sõltuvusest tingitud käitumise tõttu on oma väiksele vennale Robinile pigem teine ema kui vanem õde, kaitseb ja kantseldab teda nii palju kui võimalik, sest ema ise seda tihti ei suuda. Tüdruku sotsiaalne vanus oli sellise elu ja kogemuste tõttu kindlasti rohkem kui 13. Ilmselgelt oli Duchess mõeldudki lugejat närvi ajama. Oma sisemise ängi ja salvava suhtlusstiiliga tekitas ta minus nii viha, kurbuse kui ka kaastunde emotsioone. Mõtlemisainet tekkis omajagu.

See lugu tegelikult meenutas mulle natukene ühte Freida McFaddeni raamatut, mida ma selle aasta aprillis lugesin, peamiselt selle tõttu, et üks tegelastest oli vangis, aga ka mõne teise asja tõttu, mille ma jätan siin targu mainimata, et mitte sisu liigselt paljastada.

Raamatu tegevustik ja üldine stiil oli üsna aeglane, aga samas ei saa öelda, et oleks olnud surmigav, tegelikult ju meeldis mulle, aga siiski polnud 100% nö. minu teetass.

⭐⭐⭐