See on teine Alex Michaelidise raamat, mida ma lugenud olen. See raamat räägib psühhoterapeut Marianast, kelle abikaasa on mõnda aega tagasi traagiliselt surnud ning nende hoole all olnud sugulane Zoe käib Cambridge’is ülikoolis.

Mariana saab ühel õhtul Zoe’lt telefonikõne kuna tema sõbranna Tara on kadunud. Naine sõidab Cambridge’i (kus ta ka ise on õppinud ja kus ta oma kadunud abikaasaga tuttavaks saigi), et Zoe’le toeks olla. Peagi leitakse ka Tara surnukeha. Ootamatult kistakse Mariana uurimisse, kuigi ta oli plaaninud jääda ainult üheks ööks ning tal hakkab endalgi tekkima huvi, eriti kuna mõned inimesed ülikoolis tunduvad kahtlased. Eelkõige professor Fosca ning tema eksklusiivne õpigrupp.

Krimiraamatuid lugedes on mul alati see teatrist tuttav mõte, et kui laval on püss, siis teeb ta ilmselt ikka pauku ka. Seda (ja tegelikult ka juba eelmist sama autori) raamatut lugedes oli mul mingite pikkade olustiku või mineviku kirjelduste puhul kogu aeg peas just see küsimus, et milleks seda vaja on ning kui on, siis loodetavasti on seal mingi detail, mis hiljem olulist rolli mängib. Kohati tundusid olustiku kirjeldused pisut igavad ja lihtsalt kohatäiteks. Samas muidugi on thrillerites vaja ka lugejaid hanitada, ehk tähelepanu kõrvale juhtida. Võin öelda, et kuigi lugesin oma arust väga tähelepanelikult, siis ei suutnud ma süüdlast ära arvata ning see oli mulle ootamatu.

Ah jaa, olgu öeldud, et ka see raamat jälgib juba teistestki sama žanri teostest tuttavat formaati, et loo jutustamine vaheldub anonüümse tegelase meenutustega oma lapsepõlvest ning lõpus selgub, kes see anonüümne tegelane on.

Võin öelda, et see raamat on mulle hea näide sellest, et alati ei tasu teiste lugejate isiklikust arvamusest ennast segada lasta ja ikkagi raamatule võimalus anda. Mulle väga meeldis see raamat. Oluliselt rohkem kui “Vaikiv patsient” (kus ma suht ruttu puändi ära tabasin). Kuna ma olen korra Cambridge’is ringi jalutanud ja mõned mainitud kohad tulid tuttavad ette, siis see kindlasti aitas isiklikuma tunde tekkimisele kaasa.

See oli ka lahe, et autor oli nende kahe raamatu vahele kirjutanud nö. crossover‘i, ehk siis osad tegelased figureerivad mõlemas teoses, aga “Neidised” pigem ei ole eelmise raamatu järg. Kui eelnevalt “Vaikivat patsienti” lugenud pole, siis tegelikult oluliselt millestki ilma ei jää ja nüüd tagantjärele mõeldes võibolla ongi põnevuse mõttes parem lugeda “Neidised” esimesena ära. Minu jaoks oli see lahe taipamine kui sain aru, miks Theo Marianale kuriteo lahendamiseks just sellise nõuande andis. Mul ausalt öeldes tekkis nüüd lausa tahtmine “Vaikiv patsient” uuesti läbi sirvida, et need nö. crossover‘i kohad sealt üles leida.

Ma ei imestaks kui ka mõnes järgmises raamatus mõni varasemast tuttav tegelane läbi vilksatab.

⭐⭐⭐⭐⭐