Minu selle aasta populaarseima autori, Freida McFadden’i raamatuid, mida lugeda, jagub veel küllaga ja neid tuleb pidevalt ka juurde.

Peab ütlema, et kõik tema raamatud, mida ma siiani lugenud olen, peale Koduabilise (see ja see), on kuidagi sarnase teemaga olnud ja see raamat kuulub pigem ka nende hulka. Aga kui autor ennast meditsiinivaldkonnas koduselt tunneb, siis miks mitte..

Raamatu peategelane on Nora Davis, kes lapsena on üle elanud kohutava kogemuse seoses oma meditsiinitöötajast isaga, kes osutus koletiseks ja on vangis selle eest, et tappis noori naisi, kelle jäänused leiti Nora pere kodu keldrist, isa puutöötoast, mille uks oli teistele pereliikmetele alati suletud.

Oma isale sarnaselt töötab ka Nora haiglas, aga tema on kirurg. Ilmselgetel põhjustel on ta oma perekonnanime ära muutnud, et teda kurjategijaga ei seostataks.

Ühel päeval võtab Noraga ühendust politseinik, kes küsib tema isa kohta ja võimalike seoste kohta hiljuti toimunud kuriteoga, mis on hirmutavalt sarnane tema isa käekirjaga ja juhtumisi on ohver Nora patsient.

Peagi hakkavad Nora kodus toimuma kummalised asjad ning ühel hetkel pole enam kindel, kes on sõber ja kes vaenlane.

Pean ütlema, et selles raamatus oli peatükke, mida ma hea meelega lugeda ei tahtnud, sest niisugused õõvastavad stseenid pole päris minu teetass. Õnneks siiski väga võikaid kirjeldusi polnud.

Sellegipoolest oli lõpp ootamatu, isegi kui ma olen juba selle autori käekirja tundma õppinud. Ta suudab tähelepanu väga oskuslikult mujale viia, nii et lugejal ei tuleks pähegi kahtlustada, või siis just vastupidi – tuleb pähe kahtlustada kõiki (teisi).

⭐⭐⭐⭐⭐