Tahtsin alustada “Varjuküti” lugemist juba tükk aega tagasi, aga mõtlesin vahepeal mitu korda ümber, sest see põhimõtteliselt on osa sarjast ja mitte esimene raamat, vaid neljas. Ostes ma seda ei teadnud või ei pööranud tähelepanu. Kuna teose kirjeldus lubas, et ta on eelmistest eraldiseisev, siis võtsin ta ikkagi ette.

See on ka üks Jaan Martinsoni 2022. aasta parimate krimiraamatute nimekirjast leitud teos.

“Varjuküti” tegevus toimub ühes Stockholmi väjamõeldud linnaosas nimega Östertuna. Mul läks algul natuke aega, et sellest aru saada kui püüdsin meeleheitlikult otsida kaardirakendusest Berlin parki või teisi seal mainitud tänavanimesid. Mulle meeldib parema ettekujutuse saamiseks tihti kaardilt järgi vaadata, kus raamatutes (või ka filmides) nimetatud kohad päriselt asuvad. Eriti kui ma olen nendes kohtades (või linnades) ise käinud ka.

Teos räägib mitmest naisest läbi 75 aasta – Elsie, Britt-Marie, Hanne ja Malin, kellest mõned on moel või teisel üksteisega seotud ja mõned neist puutuvad ka üksteisega kokku. Koos politseiga uurivad nad erinevatel aegadel kuritegusid, kus ohvrid on sarnaselt kättpidi põranda külge naelutatud. Nö. “küsimuste küsimus”, mis kõik need aastad uurijate peakohal hõljub, on see, et kas on võimalik, et kuriteod on toime pannud üks ja sama inimene. See pole ju võimalik. Või siiski on?

Mul läks selle raamatu algus väga aeglaselt. Olles viimasel ajal lugenud rohkem ameerika või briti autorite raamatuid, torkas põhjamaisem stiil kohe silma. Dialoogid olid kuidagi elavamad ja isegi robustsemad ning kujutlusse tekkisid ka pildid mõnest Rootsi telesarjast, mida ma aegade jooksul näinud olen.

Üheks oluliseks läbivaks teemaks, mida raamatus välja toodi, oli naiste professionaalne diskrimineerimine, seda nii mees- kui naiskolleegide poolt ja nii seitsmekümnendatel kui ka veel praegusel ajal.

Lõpp oli üsna ootamatu, selgus ka, miks raamatul on selline pealkiri. Autor oli muidugi vaeva näinud, et kahtlusaluseid ikka piisavalt oleks ja kuigi mul tekkisid ühel hetkel omad kahtlused, ei saanud lõpuni päris kindel olla.

Tegemist oli küll väga hea raamatuga, aga mulle isiklikult justkui jäi midagi ikkagi puudu. Põnev oli lugeda küll, aga polnud sellist eriliselt hämmastunud tunnet või väga suurt elevust lõppu jõuda, mis sugugi ei tähenda, et ma poleks poole ööni üleval istunud ja lugenud..

See oli mu esimene teos sellelt autorilt, võibolla isegi võtan ka eelmised ja järgmised osad sellest sarjast ette.

⭐⭐⭐⭐