Kuna talv on vaikselt lähenemas, poeb vaikselt juba hinge ka elevus laskesuusatamise MK-sarja uue hooaja alguse pärast. Kuivõrd sinna on siiski veel kõvasti üle kuu aja aega, otsustasin “soojenduseks” läbi lugeda oma raamaturiiulil oleva kolmanda laskesuusatamisega seotud raamatu, milleks on nüüdseks juba karjääri lõpetanud Prantsusmaa legendi Martin Fourcade’i biograafia “Unistus kullast ja lumest”.

Nagu elulooraamatud ikka, räägivad need inimeste elust 😉 ja sportlased nagu ikka, räägivad sellistes raamatutes suures osas sellest, kuidas nad sporti tegema hakkasid, suurvõistlusteks valmistusid, selles õnnestusid või ebaõnnestusid, mis nende eesmärgid olid, jne.

Minu jaoks oli see raamat üsna kuiv ja emotsioonitu, aga võibolla mul lihtsalt on aasta alguses loetud vendade Bø-de lõbusatujuline raamat veel liiga eredalt meeles. Kuna teema on ju laias laastus sama, siis polnud Fourcade’i puhul minu jaoks palju uut ka (Bø-de raamat ilmus tegelikult palju hiljem kui Fourcade’i oma, ma lihtsalt lugesin seda enne). Kui keegi on kõrvalt vaeva näinud ja asja humoorikalt kirja pannud, siis see ju on oluliselt kaasahaaravam kui lihtsalt oma treeningpäevikusse kirjutatud mõtete ümberkopeerimine. Kusjuures, ka Fourcade rääkis raamatu alguse poole oma vanemast vennast Simonist palju ja seegi viis paratamatult Bø-de raamatuga võrdlema.

Olen suusatamist ja ka laskesuusatamist suuremal või vähemal määral vist terve teadliku elu televiisorist vaadanud, aga hakkasin laskesuusatamist uuesti regulaarselt jälgima umbes 4 hooaega tagasi ja pean ütlema, et ma seetõttu tegelikult Martin Fourcade’i võistlemise aegadest väga palju enam ei mäletagi. Võibolla selle pärast tema raamat mind nii palju ei köitnud ka. Meenuvad küll korrad kui kunagi koos õega Eurospordi pealt ülekandeid vaatasime ja naersime, kuidas briti kommentaatorid võistlejate nimesid alati valesti hääldasid. Äkki sel ajal Fourcade isegi võitis ka, aga ma ilmselgelt ei olnud tema fänn, et see oleks meelde jäänud.

Mind häiris selles raamatus päris palju, et osasid lauseid pidin mitu korda üle lugema, enne kui aru sain, mida mõeldud oli ja siis võis ka selguda, et tegemist oli hoopis hooletus -, grammatika- või stiiliveaga.

Ega ei tea, võibolla oli Fourcade ise ka keeruliselt ja vigaselt kirjutanud ning tõlkija püüdis seda lihtsalt edasi anda, aga minu närvi ajamise kirsiks tordil oli see, et tagatipuks oli ühes kohas veel täiesti vale sõna kasutatud ja staadion tõlgitud staadiumiks, mis küll inglise keeles tähendab muuhulgas staadioni, aga eesti keeles ju mitte. Tekkis küsimus, et kus küll olid keeletoimetaja/korrektori silmad, kes selle teksti üle käisid..

Olen sportlaste elulooraamatuid ennegi lugenud ja alati on mulle sealt jäänud meelde naljakad juhtumid või mingid erilised faktid. Nagu juba mainitud, siis selle raamatu puhul seda kahjuks polnud ning seetõttu ka väga eredat elamust ei saanud.

Laskesuusahuvilistel soovitan seda raamatut lugeda ikkagi.

⭐⭐⭐