Nagu lubatud, võtsin ette ka teise Harry Potteri filmidest tuntuks saanud näitleja raamatu. Evanna Lynch on see, kes mängis Luna Lovegood’i.

Tom Feltoni raamatust tundus see teos algul väga palju erinev, kuna ma ma olin lootnud taas kuulda lõbusaid lugusid lapsnäitleja elust. Tegelikult algas see aga hoopis ilustamata tõega Evanna Lynch’i teekonnast söömishäirega. See raamat polnud lihtsalt sellest, et ta ei söönud piisavalt, vaid sellest, kuidas üks anorektik mõtleb ja tegutseb ning kui äärmuslikuks see häire kujuneda võib.

Täiskasvanuks saamine võib mõnel inimesel olla palju raskem kui teistel, erinevatel põhjustel. Evanna Lynchi jaoks oli lapsepõlv nö. ära rikutud selle teadvustamisest, et peab naiseks kasvama. 10-aastase lapse jaoks tundus see nii kauge ja arusaamatu ning üldsegi mitte nii huvitav kui muretu põngerjaea elu.

Seda lugu oli emotsionaalselt väga raske lugeda, ühteaegu nii ärritav kui kurb. Kuulasin seda Audible‘is, kus autor oli ka jutustaja ja seda dramaatilisem see oli kui ta mingeid dialooge väga emotsioonideküllaselt artikuleeris. Jäin mõtlema, et kui ma oleksin seda füüsilise raamatuna lugenud, oleksinvõibolla üldse pooleli jätnud, sest osad haigla peatükid olid üsna julmad ja häirisid tugevalt. Siiski tahtsin teada, millal toimus tema elus murrang ja asjad paremuse poole liikuma hakkasid.

Harry Potteri raamatute ja filmidega seonduvat oli hilisemates peatükkides tegelikult ikka ka. Näiteks kuidas ta lõpuks Luna rolli sai, olles seda enne juba aastaid soovinud, alates sellest kui ta Potteri lugude fännina Lunat viiendas raamatus esimest korda kohtas. Ta paljastas ka mis seob teda J. K Rowlinguga ning kuidas meedia seda hiljem tõlgendas.

Hoolimata süngest toonist see raamat tegelikult meeldis mulle, just seetõttu, et oli hästi aus.

⭐⭐⭐⭐