Seda raamatut soovitas Katri Teller ühel mu töö juures toimunud säästmise teemalisel seminaril, kus ta meile rääkimas käis.

Kuulasin seda tema soovitusel ka ingliskeelse audioraamatuna (The compound effect), kuna autor Darren Hardy luges seda ise ette ning nagu selgus, oli sinna sisse pandud paar nalja, mis füüsilisest originaalversioonist olid välja toimetatud.

See oli üsna lühike raamat ja hästi lühidalt kokku võttes võiks öelda, et see rääkis kärsitusest, õigemini selle taltsutamisest ehk kannatusest 😉 Ehk siis, et midagi ei tule kiiresti ning näiteks, et täna kohvitopsile kulutatud viiekas oleks investeerides aastate pärast hoopis juba oluliselt rohkem väärt olnud.

Raha säästmise kohta oli mitmeid näiteid elust enesest, kuigi peab ütlema, et minu jaoks mitte väga palju uut. Mul on juba aastaid exceli tabel, kus ma oma terve aasta eelarve ette plaanin ja kulutusi jälgin, hiljuti vaatasin üle ka kõik oma subscriptionid ja loobusin neist, mida tegelikult üldse ei kasuta (kuigi kokkuhoiu kohti leiaks veel).

Huvitavaid mõtteid / meeldetuletusi oli siiski. Näiteks, et eesmärke seades tuleb endalt küsida, kas oled ka valmis nende saavutamiseks osa oma elust ohverdama. Mul on oma täpimärkmikus juba mitu eesmärki aastast aastasse kaasa lohisenud, aga nende täitmiseni pole siiani jõudnud. Nüüd siis uue aasta märkmikku täites pean paremini läbi mõtlema ja otsustama, kas need on minu väärtustega ikka kooskõlas.

Üks üllatav asi oli ka autori mõte ümbritsevate inimeste kohta, et pole mõtet kulutada oma elust 3 tundi sellele, kes on nö. 3 minuti inimene ja vastupidi. Ma olen ennast küll aeg-ajalt päris halvasti tundnud kui keegi tahab minuga pikalt aega veeta (nt. mitu päeva) aga mina ei kannata üle paari tunni, sest hakkab imelik või väsin lihtsalt ära. Samas kui mõne teise puhul pole see üldse probleem.

Mõtteid see teos muidugi ärgitas, aga kahjuks see oli järjekordselt sellises stiilis raamat, kus autor ülistas ennast ja oma valikuid / elustiili. See pole alati halb, aga mind väga häiris seekord. Ilmselt ka selle pärast, et üldine vibe oli väga maskuliinne ja minu jaoks oli sealt täiesti puudu see osa, mis oleks tähtsustatud ka puhkamist – jäi mulje nagu autor arvaks, et iga minut peab midagi õppima ja ennast arendama jne.. Muusikaarmastajana, ilukirjanduse lugejana ja filmide /sarjade vaatajana oli see mulle natuke solvav. Mitte, et ilukirjandus poleks õpetlik muidugi.. ja kes õppida tahab, leiab midagi muidugi igast hetkest, sealhulgas ka halbadest filmidest või kakofoonilisest muusikast.

⭐⭐⭐