Jätkan nüüd jälle raamatuülevaadete postitamisega.

Esimene sel aastal lõpetatud raamat oli terviseteemaline ja mitteilukirjandus. See oli mul pikka aega Audible’is soovinimekirjas ja mul on hea meel, et selle ikka ostsin ning lugemise ette võtsin.

Raamatu autor on iiri arst, professor Rose Anne Kenny. Meeldiva häälega luges seda ise ette ka. See mulle Audible’is tegelikult väga meeldib, sest autori enda hääle kaudu saab raamatutest kuidagi parema ja autentsema tunde kätte.

Teos räägib vananemisest ja sellest, kuidas seda tervislikult teha ehk millised meie eluvalikud sinna viivad. Lisaks pakkus dr. Kenny kõrvale ka huvitavaid fakte ajaloost.

Ei saaks öelda, et seal oleks olnud teab-mis pommuudist, sest enamus asju antakse meile juba maast madalast meie vanemate, lasteaiakasvatajate, õpetajate, treenerite jt. poolt edasi. Iseasi, kas me tihti mõtleme, miks nt. emad lapsi õue mängima utsitavad või kui sügavalt ütlused “naer on terviseks” või “terves kehas terve vaim” jne, tegelikult tervisega seotud on. Seega oli minu jaoks aasta alguses tegu hea annuse motivatsiooniga, sest tervise ja liikumisega seotud teemad kipuvad jaanuaris ikka võimsamalt fookuses olema.

Nagu öeldud, polnud palju uut, aga oli üsna mitu mõtet, mis tekitasid äratundmist või panid natuke rohkem ka endasse vaatama.

Viimasel ajal räägitakse tihti vanainimeste, eriti vanemate meeste üksindusest ja ka professor Kenny rääkis sellest, et üksindusel on vananemisele/tervena elatud aastatele negatiivne efekt. Huvitava faktina tõi ta välja, et isegi näiteks üksi söömine avaldab samasugust mõju (arvuti ees, autos jne). Sotsiaalne olemine pikendab eluiga, nii et ka introverdid, kes tihti eelistavad pigem oma “koopas” kükitamist, peaksid sellele mõtlema. Eriti vanemas eas.

Minu jaoks oli huvitav teada saada, et näiteks jaapanlastel on lausa eraldi termin ‘kodokushi’ selle kohta kui inimene üksi kodus sureb ja ta leitakse alles tükk aega hiljem. Samas on jaapanlased ühed pikaealisemaks elavaid rahvusi maailmas.

Väljendit “Naer on terviseks” olen vähemalt mina küll juba lapsest saati kuulnud. Sarnaselt eelpool mainitud sotsiaalsusele on ka naermine koos teistega oluliselt tervislikum kui üksinda. Kurioosse faktina tõi autor välja, et enne seda kui anesteesia leiutati, kasutati kirurgias vanasti just naermist selleks, et tähelepanu valult kõrvale juhtida.

Üks asi, millele ma varem polnud mõelnud, oli see, et näiteks uni mõjutab isegi seda, kuidas ravimid toimivad (või ei toimi) või ka seda, kuidas keha reageerib vaktsiinidele. Võibolla tasuks ka üldiste tervisemurede puhul kõigepealt enda magamisgraafikule peale vaadata.

Hea meeldetuletuse sain ka peatükist, mis muuhulgas rääkis teadveloleku (Mindfulness) jõust, sest see on aju jaoks nagu treening. See aitab edukamalt vananeda (st. seda aeglustada) ja toetab ka immuunsüsteemi. Jäin seda lugedes mõtlema, et 2020. ja 2021. aastal kui pandeemia möllas, tegin hästi palju erinevaid hingamispraktikaid ja meditatsioone ning ei jäänud sel ajal praktiliselt üldse haigeks. Seevastu eelmisel aastal kui need harjumused olid tahaplaanile jäänud, olin lausa 3 korda külmetushaigustes.

Nagu autor ka ühes peatükis tabavalt mainis, siis inimesed küll teavad tervislikult elamisest kõike, aga on millegipärast justkui väsinud kuulamast ja otsivad midagi uut. Inimesed on ju oma ehituselt siiski jäänud üsna samaks, nii et on veider, miks peaks järsku hakkama teisiti toimima..

Praegune aeg on meid viinud selleni, et tehnoloogia areng, mis pidi inimeste eest tööd ära tehes meile rohkem aega jätma, on selle hoopis röövinud. Liigutakse vähem õues ja oleme naelutatud erineva suurusega helesiniste ekraanide ette väga suure osa oma päevast.

See oli hea raamat aja maha võtmiseks ja järele mõtlemiseks, kas ma tahan 70-aastasena olla katkine, ravimeid neelav pensionär või elurõõmus ja üks “vinge mutt”.

⭐⭐⭐⭐⭐