Ma ei tea kuidas mul JÄLLE õnnestus maha magada, et mu lemmiksarjas on uusi raamatuid ilmunud. “Merikotka karje” (ingl. k “The Girl in the Eagle’s Talons”), mis just ka eestikeelsena välja tuli, on Stieg Larssoni alustatud “Lohetätoveeringuga tüdruku” ehk Millenniumi sarja seitsmes osa. Nüüd on David Lagercrantzilt kirjutamise teatepulga üle võtnud järgmine autor, rootslanna Karin Smirnoff.

Nagu selle sarja puhul tavaline, ei ole esimeste peatükkide peakangelane sugugi kohe Lisbeth Salander, vaid tutvustatakse uusi tegelasi, kelle ümber hakkab sündmustik hargnema. Kui senise kuue osa põhjal tundub, et kõik Lisbethi pereliikmed on juba oma palga saanud ja maha notitud, siis on suudetud sugupuu harudelt veel mõned seni tundmatud tegelased üles leida.

Seekordse raamatu tegevus toimub Põhja-Rootsis, kuhu nii Lisbethil kui Blomkvistil mõlemal asja on – Mikaelil seetõttu, et oma tütre pulma minna, Lisbeth peab sotsiaaltöötajatega arutama Svala Hirak’i tulevikku, sest tema ema on kadunuks jäänud. Svala on esimestest osadest tuttava Ronaldi tütar, seega on Lisbeth tema tädi.

Blomkvisti väimees Henry on munitsipaalametnik, kes seoses tuuleparkide arendusega on ennast mingite kõrilõikajate äriasjadesse sisse mässinud ja kes loomulikult avaldavad survet läbi vägivalla. Perekond Hirak’i põhjapõdrafarm asub samuti maa peal, mida tuulepark enda alla vajaks.

Algus venis tegelikult üsna pikalt ja paari esimese päeva jooksul veetsin seda raamatut lugedes kokku ainult umbes tund aega. Suurema formaadi tõttu oli seda ka ebamugav käes hoida ja leheküljed edenesid tavapärasest aeglasemalt.

Uute tegelaste tutvustamine kulges ka aeglaselt, aga ei saa öelda, et igavalt. Sellegipoolest ootasin Lisbethi ja Mikaeli mängu tulemist kannatamatult.

Olin tegelikult pisut pettunud kui vähe Blomkvisti raamatus mainiti ja kui väike roll talle loos antud oli, aga rohkem oligi seekord rõhk naistel ja naistevastasel vägivallal. Vahepeal tekkis mul ka mõte, et võibolla ei ole Karin Smirnoff lihtsalt Blomkvisti fänn..

Üldjoontes mulle see raamat loomulikult meeldis ja lugesin põnevusega. Raamatu teise poole (u 200 lk) lugesin läbi praktiliselt ühe päeva jooksul, varastasin poolteist tundi ka järgmise öö uneajast, sest kuidas ikka jätta 40+ lehekülge homseks..

Pean nüüd terasemalt silma peal hoidma, et järgmist osa jälle maga ei magaks 😉

⭐⭐⭐⭐