Briti popduo Wham! avastasin enda jaoks millalgi 90ndate lõpus või nullindate alguses kui minu teadvusse jõudis mingite mu Eesti lemmiklauljate enda lemmikartistide kaudu George Michael. Hindan tema loomingut siiani, mõned laulud on eriliselt hinge jäänud. Loomulikult sain teada ka tema soolokarjäärile eelnenud muusikast ja muidugi ei puudunud tema helikandjatelt ka mõned Whami lood (Lisaks Careless Whisper‘ile ka Wake me up before you go-go või Everything she wants). Last Christmas oli ka siis juba jõuluperioodil välismaiste muusikakanalite playlistides sees.

Kui George’i eluga olin ma tema fännina enam-vähem kursis, siis Wham!’i teise liikme Andrew Ridgeley omaga eriti mitte, eriti kuna bänd oli selleks ajaks ka juba ammu laiali läinud. Seega polnud mul tema vastu isegi väga suurt huvi. Mind huvitas ikkagi pigem muusika.

See raamat ongi nüüd kirjutatud Andrew Ridgeley poolt ning ta muidugi räägib oma teest kuulsuseni koos George’iga, aga enda vaatenurgast ja läbi enda mälestuste. Alates sellest, kuidas George (või Yog, nagu ta teda tema päris eesnimest tuletatult kutsus) tema pinginaabriks sai kuni selleni, kuidas nad andsid koos viimase Whami kontserdi.
Oli huvitav teada saada lugude kirjutamisest, esinemistest, riietest (ja näiteks sellest, miks neil Wake me up before you go-go videos just need valged riided seljas on).

Vaatasin hiljuti Netflixis ka Whami dokumentaalfilmi ning see raamat on üsna samadest asjadest, nii et midagi väga uut sealt ei selgunud. Võibolla ta natuke rääkis oma tunnetest seoses sellega kui ta laulude kirjutamisest kõrvale pidi jääma ja aina rohkem bändikaaslase varju jäi. Väga palju temast endast ikkagi ei selgunud, sest pigem rääkiski ta George Michaelist ja temaga koos üles kasvamisest.

Juba pärast dokfilmi vaatamist kasvas minu austus nii Wham!’i kui George Michaeli muusika vastu (ja see oli juba ennegi kõrge) veelgi, nii et isegi kui ma sellest raamatust erilist elamust ei saanud, siis see ei vähendanud minu huvi nende muusika osas absoluutselt.

⭐⭐⭐