Minu õde luges seda raamatut hiljuti ja olin tema kokkuvõtte põhjal kohe teemast lummatud. Otsustasin ka seda lugeda, aga Audible’is kuulates, ent üsna pea sai selgeks, et see raamat peab mulle füüsiliselt (ja eestikeelsena) ka raamaturiiulisse jõudma.

Juba kaane kujundus on nii intrigeeriv ja kui seda pikemalt vaatama jääda, siis hakkad nägema, et see esialgu mürana paistev pilt väljendab just seda, mida muusika sisaldab: värve, vorme, tekstuure ja kujundeid, erinevaid käike, astmeid, intervalle, mustreid, toone, tempot ja dünaamikat, jne. (seda võikski vaatama ja interpreteerima jääda).

Raamatu üks autor on Dr. Susan Rogers, kes ei ole kunagi ise muusik olnud, vaid nooremana töötas (nt. Prince‘i) muusikaprodutsendina ning vanemas eas otsustas ülikooli neuroteaduse eriala õppima minna. Neid kahte ala kombineerides see raamat sündinud ongi. Praegusel ajal töötab Rogers õppejõuna kuulsas Berklee kolledžis USA-s, kus ka näiteks nii mõnigi Eesti laulja õppinud on.
Kaasautor Ogi Ogas’i kohta ei mainita eriti muud kui et ta on ka neuroteadlane.
Audioraamatut luges Rogers ise ette ja kui edaspidi viitan autorile, siis pean silmas teda.

Põhiline, mida see raamat meelde tuletas, oli vana tõde, et maitse üle ei vaielda ja et kellegi muusikamaitse pole parem, vaid lihtsalt erinev.

Raamat piilub muusika teadusliku poole peale ja selgitab, miks meie lemmiklaulud on meie lemmiklaulud.

Autor räägib 9 peatüki jooksul muusika erinevatest komponentidest ja sellest, et igal inimesel on oma kuulajaprofiil, mis põhineb aju reaktsioonil seitsmele põhimõõtmele, mis on olemas igas laulus. Neid dimensioone ta raamatus ka tutvustab muidugi.

Raamatus räägitu kõrvale soovitab autor praktilise ülesandena kuulata erinevaid laule, mille nimekiri on olemas raamatu kodulehel (aga leidsin Spotify’st ka). Lugusid, mida ta mainib, on võrdlemisi palju ja ütlen ausalt, et ma päris kõiki lõpuni kuulata ei jõudnud, sest see polnud ka eesmärk. Aga sain sealt päris mitu uut lugu oma playlisti küll.

Seletati ka, mis vahe on muusika analüütilisel ja sünteetilisel kuulamisel. Ma polnud varem selle peale mõelnudki, kuidas nt. muusikud või lauljad kuulavad ja kuidas need, kes ise pille ei mängi. Samuti, et inimesed kujutavad muusikat kuulates erinevaid asju ette.

Kuulates, kuidas Susan Rogers lugusid analüüsis ja mida esile tõi, hakkasin vaikselt lahti harutama ka enda kuulajaprofiili ning kuidas ma muusikat tajun, mis on mu lemmikinstrumendid ja miks ning milliseid punkte need puudutavad.

See oli huvitav raamat ja tõenäoliselt sirvin seda veel tihti.

P. S mulle meeldis ka selline pisiasi, et raamatu esimese osa nimi on avamäng ja viimase osa nimi kooda. Muusikaga seotud teosele eriti sobilik 😉

⭐⭐⭐⭐