See on järjekorras üheteistkümnes teos Freida McFaddeni sulest, mida ma lugenud olen ja esimene, mis mul füüsilisel kujul olemas on.

Noor abielupaar Ethan ja Tricia lähevad vaatama ühte müügis olevat maja. See asub üsna kõrvalises kohas ja nad on külastamiseks valinud tuisuse talvepäeva.

Selgub, et maja kuulus neli aastat tagasi jäljetult kadunud tuntud psühhiaater dr. Adrienne Hale’ile.

Noored jäävad maaklerit ja lumetormi lõppemist ootama ning kuigi Tricia tunneb kõhedust, pole neil muud teha kui majja ööseks jääda. Majas on palju raamaturiiuleid ning otsides lugemiseks raamatut, mis võiks teda lõbustada sel ajal kui Ethan arvuti taga tööd teeb, avastab Tricia riiulitaguse salajase ruumi. Sinna on peidetud dr. Hale’i patsientide visiitide helisalvestised. 

Tricia kuulab kassette hiliste õhtutundideni ning tükk tüki haaval hakkab dr. Hale’i kadumisega seotud sündmuste pusle kokku saama.
Ja siis jõuab Tricia viimase kassetini, mis paljastab kogu kohutava tõe..

Ma pean tunnistama, et täiesti arusaamatul põhjusel ma sirvisin ühel hetkel raamatu teist poolt ja sain puändi teada liiga vara. Seejärel polnud lugu enam ehk nii huvitav kui mõned teised McFaddeni teosed on olnud. Selle pärast on mul pisut raske objektiivselt hinnata, kas see oleks mind natuke rohkem šokeerinud kui ma poleks teada saanud ja kas ma siis oleks kõrgema hinnangu andnud.

Panin tähele, et kuna ma olen nüüd juba päris palju sarnaseid raamatuid (ja samast žanrist) lugenud, siis hakkasid silma klišeed ja see isegi täitsa häiris mind: tormi kätte jäämine, telefonilevi puudumine, naist ülemõtlejaks pidav abikaasa, mingi saladuse suuremaks draamaks tegemine kui vajalik, jne.

Kes teab, äkki osaliselt võib selle raamatu keskpärases elamuses süüdi olla ka C-tähega külmetushaigus, mis mu lõhna- ja maitsetundlikkuse ära võttis, nii et terve maailm tundus sel ajal minu jaoks paigast ära olevat.

⭐⭐⭐💫