Selle raamatusarja puhul on tegemist minu jaoks žanriga, mida ma väga palju lugenud pole – kaasaegne romantika. Avastasin selle tegelikult Netflix‘i samanimelise telesarja (Virgin River) kaudu ning tahtsin teada kui palju raamatud ja telesari üksteisest erinevad.

Pean ütlema, et (vähemalt esimene raamat) erines (esimesest hooajast) väga palju ning lugemise ajal mõtlesin pidevalt, miks otsustati telesarjas mõned tegelased ja olukorrad just nii lahendada.
Osad tegelased on raamatus suuremalt esil, mõni sarja oma jällegi (esimeses) raamatus ainult paaris peatükis näpuotsaga mainitud.
Mitmed sündmused, mis toimusid esimeses raamatus on telesarjas lükatud järgmistesse hooaegadesse (ja vastupidi ka) jne.

Virgin River (Neitsijõgi) on fiktsionaalne Ameerika väikelinn, kus elab umbes Kihnu saare jagu elanikke. Kõik tunnevad kõiki ja topivad nina üksteise ellu. Peategelaseks on Los Angelesest maale kolinud naine Melinda Monroe, kelle linnapea Hope McCrea on palganud pereõeks eaka dr. Mullinsi juurde. Seda tegelikult arsti enda teadmata ning naise omaksvõtt uude keskkonda ei lähe sugugi libedalt.  Arst ei ole nõus tunnistama, et ta abi vajab ning Hope’i poolt reklaamitud õdus metsaonn, mis peaks Mel’i kodu olema, on pildil kujutatuga võrreldes üks lagunenud kuur. Mel on valmis autole hääled sisse panema ja minema kihutama, aga üks ootamatu sündmus naelutab tema kui ämmaemanda väljaõppega õe paigale. Vähemalt mõneks ajaks.
Üsna kohe märkab Mel’i kohaliku pubi omanik Jack Sheridan, kes ei saa temalt enam silmi ära ning püüab teha kõik selleks, et naine linnast ei põgeneks.
Selguvad ka põhjused, miks Mel ühtäkki oma mugavustsoonist välja astus ning suurlinnast väikesesse maakohta otsustas kolida ning kas ta oma mineviku eest ikkagi põgeneda suudab.

Kuna olin telesarja näinud, kujutasingi tegelasi ette sellistena nagu nad seal olid, kuigi raamatus oli nii mõnigi neist hoopis teistsugune: Jack pruunide silmadega, Charmaine heledapäine ja täiskasvanud laste ema, Hope suurte prillidega, pisike ja ümar, Joy ja Connie hoopis vastupidised – Joy ülekaaluline ja Connie kõhn.

See, et raamat ja sari pole üks ühele samad, hoidiski mind nö. lõa otsas ja olin põnevil, mis saab. Esimene raamat ei lõppenud absoluutselt seal, kus esimene telesarja hooaeg.

Kuivõrd see pole just mu lemmikžanr, siis ma pole kindel, kas ma kõik 20+ Neitsijõe raamatut, mille Robyn Carr siiani kirjutanud on, ka läbi lugeda plaanin, aga vähemalt 5 esimest on mul e-raamatutena juba olemas.

⭐⭐⭐

—

P.S romantika ei ole minu tavapärane žanr ja seetõttu olen selle osas võibolla kriitilisem kui keskmine romantikaraamatute lugeja. Lisaks võrdlen ma seda raamatusarja Netflixi telesarjaga ning ka see mõjutab minu arvamust tugevalt.