Mul on lugemise nimekirjas küll paar TJR raamatut, aga seda tegelikult ei olnud plaanis lugeda. Kuna aga Whimsy disainistuudio märtsi lugemisväljakutse teema oli midagi sporditeemalist, siis jäi see soovituste hulgast silma.

Nagu ikka, kõnnib autor ajaloolise fiktsiooni radadel ja kirjutab kellestki või millestki, mis tundub väga tõsieluline, aga siiski pole seda. Seekord on tegemist väljamõeldud USA-Argentina naistennisisti Carolina (Carrie) Soto väljamõeldud biograafiaga.

Raamat on õppetund sellest, mis juhtub siis kui vanemad oma täitmata jäänud unistusi laste kaudu täide viima hakkavad.

Lugedes tekkis korduvalt tunne, et see ongi kellegi päris inimese elulugu. Nimed tundusid väga tuttavlikud, aga guugeldades muidugi selliseid tennisiste ei leidnud. Kuna ma olen  tennist vaadanud (üldiselt teleka ees) ning reeglitega suuremalt jaolt kursis, siis tekkis palju äratundmist. Mitte, et autor poleks osavalt  Carrie isa tegelase kaudu reegleid seletanud, nii et ka täiesti võhik aru saaks.. Kohati tüütasid tegelikult need pidevad matšide kirjeldused siiski ära, kuigi silme ette tulid elavad pildid küll.

Carrie oli algusest peale negatiivne tegelane, isekas, põikpäine ja ülbe (aga enesekindel). Eks treenerist isal oli selles ka muidugi oma roll, sest oli ju lapsest peale talle raiunud, et temast saab maailma parim tennisemängija, aga unustas selgitada, et selleks tuleb vahel ka kaotustega leppida. Lugu jälgib Carriet kuni tema mängijakarjääri lõpuni, kus ta ka lõpuks mõistab, mis teda tennise juures päriselt köidab.

Ah jaa, audioraamatut luges ette naishääl, kes isa Javier Soto ingliskeelset teksti esitas hispaaniakeelse aktsendiga ja hispaaniakeelseid repliike hispaania keeles. Siinkohal tänan oma teismelist mina, kes Mehhiko seebikatest ja sajandi alguse latinomuusika iidolitest inspireerituna hispaania keele vastu huvi tundis ja iseseisvalt piisavalt õppis, nii et nendest raamatus olnud lihtsamatest lausetest aru saamine raskusi ei valmistanud. (Võimalik, et füüsilises raamatus on tõlked ka kirjas?)

Muuhulgas pakkus nalja, kuidas ettelugeja korraks ka vene keelt purssis kui oli vaja kehastada venelannast tennisisti ja ütles puiselt “Isvinite minnja”, mitte “Isviniitje minjaa”.

Arvestades, et tegu oli fiktsiooniga, siis oli see väga hästi kirjutatud raamat, autor oli palju uurimistööd teinud ja nagu öeldud, jättis väga tõelise mulje. Meeldis ka see, et armastuslugu ei olnud esiplaanil, aga tekitas siiski põnevust, mis neist lõpuks saab.

Kuigi TJR teosed pole üks sari, meeldib talle ühest raamatust pärit tegelasi teistesse ka sisse pikkida. Sellest loost näiteks käis läbi ühe Evelyn Hugo eksabikaasa poeg (raamatust “Evelyn Hugo seitse abikaasat”).

Paar päeva tagasi räägiti spordiuudistes, kuidas praegune meeste esireket Novak Djokovic kaotas Indian Wells turniiril (suht algfaasis) ühele ATP tabelis palju madalamal kohal paiknevale vastasele. Millegipärast tekkis mul peas mingi emotsionaalne seos/äratundmine selle uudise ja raamatu lõpu vahel ning ma siiani ei saa täpselt aru miks. Võibolla selle pärast, et Djokovic on umbes sama vana kui Carrie Soto raamatu lõpus? Aga ma ausalt ei teadnud kui vana Djokovic täpselt on, pidin seda guugeldama praegu ; -)

⭐⭐⭐⭐