See on mu esimene “Minu” sarja raamat. Otsustasin, et alustan selle sarja lugemisega nendest kohtadest, kus ma ise elanud või käinud olen või mingit sidet tunnen (näiteks pere, sõprade või töökaaslaste kaudu).

Esimesena sattus kätte raamat Jõhvi kohta.

Elanud ma Jõhvis ei ole, aga läänepoolsemast osast pärit idavirulasena sai lapsepõlves maakonna keskust tihti külastatud, enamasti kaubanduslikel eesmärkidel, ja noore täiskasvanuna Tartu bussile ümberistumise tõttu. Nüüdsel ajal autoga Tartust vanemate juurde minnes ei pea sealt kaudu sõitma ja satun Jõhvi väga harva.

See raamat räägib noore mehe elust õpetajana Jõhvis perioodil 2017-2019 kui ta “Noored kooli” programmi raames ühes sealses koolis töötas.

Loomulikult oli autoril tartlasest sisserändajana Ida-Virumaast oma (negatiivne) ettekujutus, mille stereotüübid mõneti nii kinnitust said kui ka ümber lükati. Teos pakkus lugusid  humoorikatest seikadest ja autori püüdlustest kohalikega kontakti saada.

Kohati tegi mulle nalja, et autor ise oli Annelinna paneelmajast pärit, aga pidas Jõhvit oluliselt kehvemaks või ohtlikumaks. Mina Tartumaale sisserännanuna ütleks, et need on üsna sarnased. Teisalt muidugi, mul näiteks pole ohtlikke kogemusi olnud ei Ida-Virumaal ega Tartus Annelinnaski ja mind on alati hämmastanud lood sellest, kuidas keegi kusagil mingite kahtlaste tüüpidega kokku on puutunud. Võibolla ma siis ise ei ole neid ka otsinud ning liikumise trajektoorid (ja ajad) on lihtsalt nii erinevad..

Ma ei saa öelda, et ma teosest väga vaimustuses oleks olnud, aga polnud ka halb ning oma žanris oli ta muidugi okei. Raamat oli mõnusalt lühike, sai loetud paari tunniga ühel laupäevasel päeval. Mõnes mõttes oleks ehk tahtnud, et oleks isegi pikem olnud ja autor oleks võibolla rohkem kohalikest või ka koolist veel detailsemalt rääkinud. Ootasin sealt ilmselt enda jaoks lihtsalt rohkem äratundmist.

P. S Lugesin seda e-raamatuna Aldiko äpis, kus muuhulgas on ka kõvasti ette lugemise funktsioon. Millegipärast oli eestikeelsel kõnerobotil soome keele aktsent ja sõna “mina”(kõikides käänetes) hääldas ta hoopis inglise keele moodi. Lisaks leidis ta, et trükitähtede ühendid peaks ühe tähe kaupa välja hääldama, sealhulgas peatükkide pealkirjad, mis juhtumisi olid läbivate trükitähtedega.. Kui ma muidu kuulasin raamatut ise samal ajal käelist tegevust tehes, siis peatükkide algustes pidin ikkagi lugerisse piiluma, et pealkirjadest aru saada. ; -)

⭐⭐⭐