See on Neitsijõe (Virgin River) sarja teine raamat.

Nagu varem mainitud, on minu peamine huvi selle raamatusarja puhul teada saada kui palju telesari erineb ja selle pärast ma ka keskendun siin postituses rohkem sellele. [Ära loe edasi kui Netflixi sarja sisu kohta teada ei taha]

Selles osas on peategelased Paige ja Preacher, kes eestikeelses raamatus on mainitud kui “Jutlustaja”, aga see on minu jaoks väga võõras ja kasutan tema ingliskeelset nime.

Tegevus jätkub põhimõtteliselt suht kohe sealt, kus esimene raamat lõppes. Jack ja Mel on juba abiellunud ning Neitsijõele saabub ühel vihmasel hilisõhtul Paige koos oma väikese poja Christopheriga. Raamatus on Paige’i laps ilmselt noorem kui sarjas.

Nii raamatus kui sarjas põgeneb Paige oma vägivaldse abikaasa eest, aga tema saabumine sarjas on oluliselt vähem esil ning erinevalt sarjast, mainitakse raamatus, et ta on ka lapseootel. Preacher võtab naise ja poisi kohe oma hoole alla. Ka sarjas on põhimõtteliselt nii, aga mitte päris – ta ei ela Preacheri juures ega tööta Jacki baaris.

See, kuidas Paige’i on telesarjas kujutatud, on temast maalinud oluliselt negatiivsema ja pahaendelisema pildi ning raamatu Paige meeldib mulle oluliselt rohkem. Alustades sellest kuidas ta Neitsijõele jõudis kuni selleni, mis temast sai.

Sarjas avatakse Paige’i tausta väga aegamööda ning ta ise ei taha ka endast eriti rääkida. Ega ta pole sarjas muidugi ka peategelane. Raamatus on tema abikaasa Wes veel oluliselt vägivaldsem (mul on hea meel, et seda sarja ei pandud), aga raamatus on tal natuke leebem saatus.

Jacki ja Preacher’i sõbra Mike Valenzuela roll sarjas on Paige’i aitamise osas kaudselt sarnane, aga temaga juhtunud õnnetust sarja pandud ei ole ja tükk aega oli mul ka küsimus, miks seda sinna raamatusse üldse sisse tuua oli tarvis (või noh, tegelikult ma aimasin, kellega autor teda järgmises raamatus paari panna plaanib).

Selles raamatus on ka Rick ja Lizzie ning neist on ootamatult saamas teismelised lapsevanaemad. Sarjas seda jällegi pole, võibolla pole tahetud sellist eeskuju anda või siis see lihtsalt pole praegusel ajal enam nii aktuaalne teema. Meenutagem, et Robyn Carr alustas Neitsijõe raamatute kirjutamist 2007. aastal.

Doktor Mullinsit mainitakse selles osas ainult natuke ja pigem kusagil taustal tegutsemas, samuti nagu Hope’i. Charmaine käib korraks läbi, aga sugugi mitte sellises situatsioonis nagu sarja järgi võiks eeldada. Ah jaa, raamatus ei ole ta ju ka juuksur vaid baaridaam.

Loomulikult olin lugedes pidevalt šokeeritud kui palju asju on sarjas ära muudetud ja üritasin aru saada miks sellised valikud olid tehtud. Eks muidugi televisiooni puhul peab arvestama natuke teiste asjadega ka ning kasvõi sellega kui palju mingit näitlejat ekraanile tuua tahetakse.

Kokkuvõttes võib tegelikult öelda, et see raamat meeldis mulle võibolla õige pisut rohkem kui esimene.

⭐⭐⭐💫

—

P.S romantika ei ole minu tavapärane žanr ja seetõttu olen selle osas võibolla kriitilisem kui keskmine romantikaraamatute lugeja. Lisaks võrdlen ma seda raamatusarja Netflixi telesarjaga ning ka see mõjutab minu arvamust tugevalt.