Järjekordne raamat “Minu” sarjast.

Kuna ma veetsin 5 aastat oma noore täiskasvanu elust Mulgimaa pealinnas (õppides ja töötades), on mul selle linnaga väga tugev side ja iga kord seal käies või autoga läbi sõites vaatan alati kõiki maju ja tänavaid suure heldimusega, sest mälestusi on iga nurga peal nii palju.

Seega ootasin ka sellest raamatust rohkesti äratundmist ja seda see õnneks ka pakkus – minu jaoks oli see teos justkui kohtumine vanade tuttavatega – endiste töökaaslaste, kunagiste kaastudengite, koorikaaslaste, õppejõudude, sõprade, linlaste ja muidugi kõigi vanade (ja uuemate) tähendusrikaste paikadega. Tundsin suurema osa mainitud inimestest kas nimede või kirjelduste järgi ära ka.

Esimeste peatükkide juures oli korraks tunne, et mu ootused olid võibolla liiga kõrgel ja see on nüüd hoopis ühe lahutatud mehe hingevalu draama, aga õige pea läks paremaks (oli küll jätkuvalt hingevalu draama, aga Viljandi kastmes).

Kohe oli aru saada, et selle raamatu autor on päris kirjanik, sest oli tunne nagu oleks lugenud hoopis ilukirjandust. Jutt jooksis, lugu oli voolav. Kohati tekkis küsimus kui palju sellest on ikka tõsieluline ja kui palju võib olla fiktsioon või kirjanduslik liialdus ja kui siis viimase peatükini jõudsin, süvenes see tunne veelgi.

Paari tegelase puhul, kelle päris nime ei mainitud, aimasin, kellega võib tegu olla, aga lõpuni kindel siiski ei olnud, sest ega ma nüüd kõiki kohalikke ka ei tea, eriti nii palju aastaid hiljem. (Selle raamatu “tegevus” algab rohkem kui 10 aastat hiljem kui minu seiklused seal linnas lõppesid).

Kohad ja tänavad mida mainiti, tulid loomulikult silme ette. Isegi üks salajane kitsas tänav vanalinnas, kuhu ma tegelikult vist kunagi ise ei sattunud, aga mäletan, et mööda kõndides korduvalt mõtlesin sinna põigata.

Autor oli ka väga ilusti linna hoonete ajalugu sisse toonud – kui kirjeldas mingit maja, mainis ka seda, mis seal enne oli ja see ei kõlanud sugugi nagu ajalootund, vaid oli oskuslikult loo sisse istutatud. Ma näiteks olin korraks juba äragi unustanud, et ühikas, kus tudengina elasin, oli tõesti kunagi olnud sünnitushaigla.

Kirsiks, või õigemini maasikaks tordil olid peatükkide vahele joonistatud maasikad. See detail millegipärast rõõmustas mind väga. Igaüks, kes Viljandis on käinud, see teab, et Kondase maasikad on ju linna sümboliteks saanud ja eks mul on endalgi nendega seoses mälestusi, mis ilmselt nende raamatus nägemise peale vallandusid.

🍓🍓🍓

P. S Lugesin seda taas e-raamatuna ja raamatut ostes ma vist ei pannudki kohe tähele, et see on ingliskeelne, aga oli hea meel, et sain lugeda autori emakeelset versiooni. Ühtlasi pean ütlema, et see raamat oli minu jaoks natuke nagu guilty pleasure – meeldis, aga samas nagu ei tahtnud tunnistada, et meeldis, sest seal oli asju, mida ma võibolla poleks teada tahtnud.

⭐⭐⭐⭐💫