Ostsin selle raamatu mõnda aega tagasi ühe raamatupoe sooduskampaania ajal ja valisin ta välja pelgalt kaanel oleva kirjelduse järgi. Autorist ma varem midagi kuulnud ei olnud ning ei teadnud sedagi, et samad tegelased seiklevad veel mitmes järgmiseski osas.

Peategelasteks on kanalipaadis elav lesk Lulu ja ühel päeval tema juurde saabuv ebatavaline kass Conrad, kes on kalingurmustriline. Võid guugeldada (ingl. k Calico) kui ei teadnud, milline see on. Mina näiteks arvasin, et see on sama, mis kilpkonnakarva muster, aga selgus, et hoopis mõnevõrra erinev.

Conrad sõna otseses mõttes aitab Lulul lahendada müsteeriumi, kas tema hooldekodus elanud ämma Emily surm ikka oli loomulik või mitte. Lulu on juhtumisi endine politseinik ja kuna professionaalne kretinism ei hüüa tulles ka pensionil olles, siis muidugi hakkab ta seda “undlikku” juhtumit omal käel uurima ; -)

Esimeste peatükkide juures olin umbes samasuguses hämmastuses nagu Lulugi – pidevalt kortsutasin kulmu ja iga paari lõigu järel hüüdsin omaette “mida?”

Mu tunded ja mõtted selle raamatuga seoses jagunevad kolmeks ja seekordne ülevaade on minu kohta võibolla natuke ebatraditsiooniline ning väga pikk.

NB! Allpool on raamatu sisu kohta päris palju vihjeid, nii et kui neid teada ei taha, võid lugemise siin lõpetada või kerida kolme viimase lõigu juurde.

Meeldis:
– Vaimukad dialoogid ja tõlkija poolt leitud huvitavad vanaaegsed eestikeelsed sõnad nagu undlik (leidsin selle tähenduse lõpuks üles alles ühest igivanast ÕSi versioonist).
– Peategelane oli vanem naine, mida vist ei olegi minu loetud raamatutes ammu ette tulnud, nii et see oli päris hea vaheldus.
– Tegelasi oli piisavalt palju, et nö. “punaseid heeringaid” (red herring) eksitamiseks vette visata ja seda vist ka püüti teha, aga oleks võibolla oodanud veel selgemat hämamist.. (ha-haa! pun intended)
– Absurdsus oli (vähemalt) alguses (veel) naljakas.
– Kassi vaatenurgast mainiti asju, mille peale võibolla igapäevaselt ei tuleks.

„

Mis Simoniga juhtus? Kas ma tohin seda küsida?”
„Jah, ikka. Talle sõideti autoga otsa. Juht ei peatunud. Tobe ōnnetus. Ta oli just kõrtsist tulema hakanud. Oli koduteel, läks üle tänava ja auto kihutas talle otsa. Peatumata. Ta suri tänaval. Ta veri oli seal peaaegu nädal otsa näha.” Lulu judistas end.
“Sa ei kujuta ette kui sageli mu sõpradega on samamoodi läinud,” ütles Conrad.

Kahetised tunded:
Pidevalt mainitud Conradi istumine Lulu õlgadel (ja iseäranis sinna hüppamine), koos kassiga väljas söömine ja talle ainult Eviani vee jootmine. Tükk aega tekkis küsimus, et kas naine talle süüa ka plaanib anda.

Kassi näugumine iga inimese tähelepanu peale ei olnud realistlik ega pärast viiendat korda enam ka naljakas – Conrad oleks äkki võinud natuke rohkem teeselda, et ta on võõraste inimeste läheduses tavaline kiisu, kes kahejalgseid pigem ignoreerib või pelgab. Kujutasin ette, et kui ma ise oleks pidanud tema erilisust ja jutukust mainima igale möödujale, kes Conradit tähele pani, oleks mul sellest väga kiiresti villand saanud.

Samuti ma ei ole kindel, et sain aru, mis agenda autoril selle kalinguri karvamustriga oli, et seda oli tarvis peaaegu igas peatükis ja umbes täpselt samasuguste dialoogide kaudu sugereerida.

Ei meeldinud:
Loo ülesehitus ja stiil olid minu maitse jaoks liiga lihtsakoelised, aga võibolla ma olingi vale sihtrgupp, sest jäi mulje nagu see oleks muinasjutt või lasteraamat. Mitte, et lasteraamatud ei võiks ka täiskasvanute jaoks huvitavad olla ja ma kindlasti ei väida, et mulle muinasjutud ei meeldiks. Loo lõppu ma küll ette ei aimanud, aga see oli siiski üsna igav. Teisalt ju ei reklaamitudki seda raamatut kui psühholoogilist trillerit.

Osad dialoogid või fraasid kordusid mitmes peatükis ja lõpuks see tüütas juba ära. Pole kindel, kas see oli taotluslik ja pidi naljakas olema ning ma lihtsalt ei jaganud matsu või siis juhtus kurvem stsenaarium, et autoril oli vaja tähemärke klaviatuurist välja imeda (loodan siiski, et mitte).

Häirisid mitmeid loogikavead, eriti mis puudutasid kassi ja tema käitumist ning minu jaoks oli see tegelane sellepärast natuke tasakaalust väljas. Oli asju, mida Conradi juures kogu aeg rõhutati (tema “erilisus”, karvamuster, Eviani joomine), samas kui kassidele iseloomulikku käitumist ei mainitud üldse: nt. lindude vaatamist ja häälitsemist, hiirte vmt. toidu püüdmist. Samuti polnud ta üldse isepäine ega mänguline, a la põranda pesemist vaatas ka lihtsalt pealt. L. T Shearer pidavat olema suur kassisõber, seetõttu tundus veel eriti kummaline, et ta selliseid asju kuidagi osavalt loo sisse ei põiminud. Võibolla saame seda järgmistes osades siiski näha?

Mind lausa segas, et peatükist peatükki nö. nämmutati justkui ebaolulisi asju. Saan aru, et alati ei ole vaja kõike puust ja punaseks teha ning tuleks ka kujutlusvõimele tööd anda, aga võibolla selle asemel, et ühte asja kogu aeg korrutada, oleks võinud neid üleliigseid tähemärke natuke mitmekülgsema pildi loomiseks kasutada ;- )
Võimalik, et autor arvas, et kuna Conrad polegi tavaline kass, siis äkki ta ei peakski tavalisi kassiasju tegema. Sel juhul muidugi oleks võinud äkki ka kala söömise ja vee joomise välja jätta?

Ootasin kuni lõpuni välja, et äkki on kõigil neil ebaloogilistena tundunud asjadel ka põhjus, aga kahjuks mingit müstilist puänti siiski ei olnud ja tegemist oligi lihtsalt järgnevuse või loogikavigadega, mida Shearer võibolla ise tähele ei pannud (või ei hoolinud).

—
Vaatamata kõigele eelpool mainitule ei olnud see raamat sugugi mingi kannatamine vaid edenes kiiresti ning on tõenäoline, et ma ikkagi tahan ühel hetkel teada, mis järgmistes osades juhtub.

Selgus ka, et see raamat on samast muhekrimi (ingl. k cozy crime) žanrist mulle väga meeldinud “Toateenija” ja palju kiidetud “Neljapäevase mõrvaklubi” sarjaga, mida ma just plaanisin nädalavahetusel alustada. Nii et ma väga loodan, et Kass Conradi seikluste esimene osa oli lihtsalt  selle žanri üks väheseid raamatuid, mis võibolla ei olnud minu maitse.

Ah jaa – kivi ka keeletoimetaja kapsaaeda, kes korrektuuri tehes kõiki hooletusvigu (puuduvaid või liigseid tähti) üles ei leinud. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis viimati jäi selline asi silma vist ühe teise sama kirjastuse avaldatud teose puhul.

⭐⭐💫