Filipiinidega seob mind viie aasta tagune tööreis. See oli mu esimene reis väljapoole Euroopat ja lisaks pidin ma nii kaugele veel täitsa üksinda ka lendama. Minu kogemus selle riigiga piirdub siiski ainult ühe saare ja pealinna (metro) Manila linnaosaga Makati City, mis on pigem selline äripiirkonna moodi koht ning lennujaamast vist umbes poole tunni autosõidu kaugusel.

Selle raamatu autor on eestlasest ajakirjanik ja vabatahtlik, kes ühe missiooni raames saadeti Saksa Punase Risti kaudu Filipiinidele.

Raamat räägib sellest, kuidas ta selle organisatsiooni tarbeks käis seitsme kuu jooksul erinevatel saartel pildistamas kohalike elu pärast looduskatastroofidest taastumist ja ellujääjatest südamlikke lugusid kirjutas, et selle kaudu eurooplased rohkem annetusi teeksid ja pinod, (nagu kohalikud ennast ise kutsusid), saaksid oma kodusid taastada või karmide loodusjõudude vastu paremini kindlustada.

Pean ütlema, et raamatu sissejuhatus oli päris pikk ja mitte teemasse ning õige pisut oli see  häiriv. Saan muidugi aru, et taheti tausta rohkem avada ja edasi anda, et autor ongi suur reisisell ja ekstreemsustega harjunud jne.

Osavalt olid loosse põimitud kohalikud toidud, kuigi kui nüüd järele mõelda, siis kohalikust kultuurist polnud eriti midagi. Pigem oligi see reisikiri, mitte reisijuht (ei oodanudki seda).

Tegelikult võin kohe ära öelda, et mulle täitsa meeldis see raamat, lugu jooksis loogiliselt ja sujuvalt, silme ette tulid päris elavad pildid, hoolimata sellest, et ma polnud enamikes kohtades ise üldse käinud. Minu kujutluspildid olidki pigem seotud minu enda mälestustega. Näiteks kui räägiti joogivee kõlbmatusest, meenusid mulle mu hotellituppa iga päev toodud veepudelid; kui mainiti Pasigi jõge, mis läbib nii Mandaluyong’i linnaosa, kus selle raamatu autor pesitses, kui ka Makatit, kus minu hotell asus, tuli mulle kohe meelde seal asuv “solgikraav” ja selle hingemattev lõhn kui iga päev sellest mööda kõndima pidin.

Kohe alguses kui mainiti Manila lennujaama parklat, tuli mul muidugi meelde enda kogemus ja kui raamatu autor kuulutas, et tal õnnestus passikontrollist valutult läbi saada, siis olin üllatunud, sest minul läks sellega küll pikemalt. (Või noh, oleks ma kohe taibanud vaadata, et arrival card tuleb seina ääres laua taga ära täita, oleks ka kiiremini saanud ilmselt).

Loomulikult tuli mulle sellega seoses kohe meelde ka see kuum jaanuari õhtu (lausa see lämbe lõhn) kui ma sinna jõudsin ja tahtsin oma põhjamaised riided seljast ära visata ning mulle vastu tulnud [sel ajal kohalik] eestlane ütles veel, et pidavat olema jahedam õhtu.

P. S Lehvik ja unikaalse tikitud mustriga käekott pildil on muidugi Filipiinidelt kaasa toodud pasalubong (üllatav, et seda sõna raamatus polnud üldse mainitud, kuigi suveniiride ostmisest oli juttu küll). Kannan seda kotti vahel teatris või kontserdil käies õlal ja olen uhke, et selliseid Eestis tõenäoliselt väga palju pole.