Võtsin ette ka teise Filipiinide kohta kirjutatud “Minu sarja” raamatu, mis tegelikult on ilmumisjärjekorra mõttes varasem ja räägib perioodist 2007-2011.

Autor Kristi Dela China kirjeldas oma elu Boracay saarel. See on suures Filipiinide saarestikus üks väike saar, kuhu peasaarelt otse lennata ei saa vaid peab lennupileti ostma selle kõrval asuvale natuke suuremale saarele ning siis sealt paadiga edasi sõitma.

Algul läks ta sinna koos sõbrannaga küll lihtsalt lohesurfi harrastama, aga elul olid omad plaanid ning seetõttu jäi ta sinna mõne aja pärast juba pikemalt. (Võõrapärane perekonnanimi ilmselt annab vihje).

Üks asi, mida näiteks Madle Timm oma Filipiinide raamatus üldse ei maininud, oli see, et pimedaks läheb seal ikka väga vara, juba kella kuue paiku. Kristi rääkis pimedatest õhtutest korduvalt ning muidugi ma suhestusin sellega, sest meenus minu enda Filipiinide tööreis. Mäletan küll, et kui oma kontori tööpäevade lõpus (vist peale seitset) hotelli poole kõndisin, oli alati juba pime, nii et õhtul vaatamisväärsusi avastama minna ei saanudki, hea et veel kõrghoonete vahel ära ei eksinud. (Seevastu oli peale päikese loojumistki õues ikka 30 kraadi sooja ja sai hotelli kohviku terrassil mõnusat õhtut nautida)

Selles raamatus mainiti ka tuttavat Filipiini külalislahkust, kus (vähemalt välismaalast) kõnetati vasakule ja paremale tiitliga Ma’am või Sir. Minu enda kummalisim kogemus sellega oli näiteks ühes massaažisalongis. Iga kord (loe: iga paarikümne sekundi tagant) kui massöör pidi mu kätt või jalga tolli võrragi liigutama, käis sinna juurde vabandus “Excuse me Ma’am”. Minu jaoks oli see pööraselt naljakas ja nagu näha, siis ka äärmiselt meeldejääv kogemus ;- )

Tunnen heameelt, et ma peale Luzoni kusagil mujal saarel ei käinud, sest raamatus kirjeldatud kohalike lendude terminal ja selle keerulisus tekitab küll hirmujudinaid ja frustratsiooni. Lisaks olen kuulnud, et need lennud hilinevad ka kogu aeg.

Samuti olen õnnelik, et mul seal tuubil täis Jeepney‘de või muu ühistranspordiga sõitmist ette ei tulnud, sest mu kohapealne võõrustav ettevõte oli väga vastutulelik ja mind sõidutati asutuse autoga isegi nädalavahetusel. Kuulsin ühelt kohalikult, kuidas ta iga päev ühistranspordiga 3 tundi tööle ja tagasi sõitma peab ja need bussiootamise järjekorrad peatustes olid niiiii pikad (ulatusid lausa ümber tänavanurga), et üldse ei kadestanud.

Autori kirjeldustes oli muudki äratundmist, näiteks selle osas, mis puudutas inimeste tööd – märkasin ise ka seda, et igal pool oli hästi palju erinevaid asjapulki tööde jaoks, mida saaks üks inimene ära teha või mida poleks üldse vajagi, a la täiendav kohvri- ja passikontroll lennujaama sisenemisel ja lisaks veel ka väravas enne pardale minekut, inimene toidupoes, kes su ostud kassas kotti paneb (kes ei olnud igavlev turvamees nagu mõnikord Eestis võib juhtuda), uksehoidja, kes hotelli liftis sinu korruse nuppu vajutab (ja teab täpselt, mis korrusele sa lähed) jne. Palk selliste tööde eest pole seal mõistagi kõrge, aga ilmselt abiks ikka.

Tuttav teema oli ka see, et paljud kohalikud naised on abielus välismaalastega. See on muide väga tüüpiline ja lollikindel viis hea elu peale saada ja vaesusest pääseda. Kohtasin selliseid rahvusvahelisi paare ise ka päris mitu. Arvestades, et abielulahutus on sealsete seaduste ja usu tõttu peaaegu et võimatu (või noh, tehniliselt on võimalik, aga see pole väga inimlik ega legaalne meetod), siis ei imesta, miks naised väga kiiresti natukenegi rahakama võõramaa mehe pakutud sõrmust sõrme saada tahavad.

Ma kohalikke toite väga süüa ei julgenud, seetõttu ma nende nimesid ka väga palju ei tea/mäleta, autor mainis päris mitut. Mangod on aga kindlasti üks asi, mida Aasias proovima peab, sest sealsed head sordid Euroopasse kahjuks ei jõua (roiskuvad liiga kiiresti). Mul polnud aimugi, et muuhulgas on olemas ka kollaseid ja rohelisi ning et need on veel nii maitsvad. Kuivatatud mangot tasub Filipiinidel käies ka alati koju kaasa osta.

Nagu raamatust selgus, oli (vähemalt sel ajal) Eestlasi Filipiinidel omajagu ning neid ka reisis sinna päris palju. Ma pole kindel kui paljud sinna pikemalt elama on jäänud, sest Euroopaga võrreldes on elustandard oluliselt madalam ja ka haigused levinumad. Üks asi on Dengue palavik (mille vastu ohutut vaktsiini ka pole), teine aga näiteks kehvast hügieenist tulenevad haigused. See, kuidas autor oma lapse kõhuusside teemat kirjeldas, oli päris võigas. Kohalikud ei pööra eriti tähelepanu, kuhu nad ennast kergendavad ja kogu ümbrus on nende jaoks üks suur peldik, kus ka siis parasiidid levivad. Lapsed pidavat neid tihendamini saama, sest nad on lihtsalt maapinnale lähemal.

Lugedes kõigest sellest vaesusest, mustusest, halvast hügieenist ja kehvast arstiabist, on ikka väga hea meel tsiviliseeritud maailmas elada.

Mitte, et ma seda ennegi poleks teadnud, aga sain veelkord kinnitust, et see osa Filipiinidest, mida mina pealinna ärirajoonis nägin, pole pooltki see elu, mida teistel saartel elatakse. Sain küll näha kõrvuti rikkust ja ülimat vaesust, aga siiski jäi üsna tsiviliseeritud ühiskonna mulje. Selles, kas ma kunagi Filipiinide teistele saartele minna tahaksin, ma peale selle raamatu lugemist kindel ei ole. Samas muidugi mainis autor, et juba paari aastaga, mis ta pärast Eestisse naasmist sealt eemal oli olnud, olid paljud kohad oluliselt modernsemaks muutunud.

Mulle väga meeldis see raamat. Oli just täpselt selline “Minu” stiilis raamat nagu ma ootasin: rääkis elust kauges riigis, raskustest toimetulekul, kohalikust paberimajandusest, väga erinevast kultuuriruumist ja teistsugustest arusaamadest ning selgitas palju ka kohalikku kultuuri, kombeid ja eurooplase jaoks tavatuid põhimõtteid või uskumusi.

⭐⭐⭐⭐💫