Neitsijõe (Virgin River) kuues raamat.

Selles osas on peategelane Shelby, kes on erukindral Walti õetütar ja teda on eelnevates osades natuke ka mainitud.

Peale haige ema surma tuleb Shelby mõneks ajaks Neitsijõele onu juurde. Ta on Bodega Bays maja maha müünud, ning pärast mitu aastat ema hooldamist saab ta nüüd lõpuks keskenduda ka enda tulevikule – minna tervishoiukõrgkooli. 

Muidugi kohe esimeses peatükis tuuakse sisse ka tema tulevane mees.. selles mõttes jälle väga igav lähenemine, aga mis sa teed..

Luke on loomulikult üks järjekordne (endine) sõjaväelane, kes on vennaga kahepeale Neitsijõele maatüki ostnud, kus kämpingutega majutusteenust arendama hakata.

Õnneks toimus peale Shelby ja Luke’i loo muud tegevust siiski ka.

Mängu tuli näiteks Downi sündroomiga mees Art, kelle Luke ühest kämpingumajast redutamas leidis. Olles tema loo ära kuulanud, võttis ta mehe oma hoole alla ja pakkus ka tööd.

Jõudsin rõõmustada, et lõpuks ometi ka natuke rohkem Doktor Mullinsist räägiti, aga kahjuks pikka pidu siiski ei olnud. Teades, milline roll on doktoril telesarjas, on raamatus toimuv väga ootamatu ja ütleks, et ka ebaõiglane. Samas selgitab see, miks Robyn Carr polnud raamatutes teda väga palju esile toonud. Sellegipoolest see ärritas mind mõõdukalt.

Seoses doktor Mullinsi lahkumisega tuli mängu uus arst Cameron (eelmises raamatus oli ta juba ka olemas) ja temaga seotud mingi uus naistegelane, mis annab vihje, et Cameroni tegelane telesarjas on kas stsenaristide looming või mingite teiste raamatutegelaste pealt kokku pandud (või pisut ümber kirjutatud).

Seekord kiidan autorit ka draama tekitamise eest. Üle pika aja oli  Luke’i ja Shelby suhe väga huvitav, mis ei olnud nii ettearvatav, oli draamat, küünenärimist, et teada saada, kuidas nende teema lahendatakse ja see tekitas isegi sarnast põnevustunnet nagu krimkade lugemine.

⭐⭐⭐⭐