See on mu selle aasta esimene Eesti autori ilukirjandusteos. Samuti esimene Eesti autori kaasaegne krimka (ma tõesti ei tea, kus ma varem olnud olen). Lugesin selle läbi ühe õhtuga.

Nagu pealkirigi ütleb, tapetakse selles raamatus tegelane nimega Otto Müller. See juhtub tema 65. sünnipäeval, mida ta koos oma perega tähistab.

Mõrva hakkavad lahendama politseinikud Gabriel Vanem ja Agnes Maramaa. Gabriel on juba kogenud uurija, Agnesel on see esimene juhtum.

Mulle meeldis selle raamatu ülesehitus, kuidas iga (elus) tegelane rääkis juhtunut oma vaatenurgast, mis tähendas seda, et osasid diaglooge tuli lugeda mitu korda, aga see polnud üldse tüütu. Igas peatükis oli katkeid nii olevikus, kus politseiuurijad pereliikmeid intervjueerisid kui ka tegelaste meenutusi eelnevatest päevadest.

Tegelikult hakkasin suht kohe õiget inimest kahtlustama, aga see ei teinud lugu sugugi igavaks, sest ikkagi polnud päris lõpuni selge, kas kahtlustasin õigesti. Autor oli kõvasti vaeva näinud, et vett sogada ja noh, ütleme nii, et ega päris sellist lõppu ei oodanud ka.

Kuna ma teadsin, et selle põhjal on tehtud ka telesari, kujutasingi tegelasi sarja osatäitjatena ette. Võib ju mõelda, et see pärsib kujutlusvõimet, aga mind see pigem aitas, eriti alguses, kus tegelaste nimed ja rollid ei olnud veel nii hästi meeles.

Sarja ma tegelikult näinud ei ole (meelega ei vaadanud ka enne kui raamat loetud polnud), aga nüüd plaanin ära vaadata. Väidetavalt peaks lausa varsti seda ühelt Eesti telekanalil jälle näidatama.

Suhtusin sellesse raamatusse väikese eelarvamusega, sest ma pole eestlaste kirjutatud krimkasid peaaegu, et üldse lugenud ja ei teadnud, mida oodata. Õnneks täitsa meeldis ning julgen ilmselt ka Agnesel ja Gabrieli järgmise juhtumi ette võtta.

⭐⭐⭐⭐💫