Minu eelmise aasta kõige lemmikuma sarja kolmas raamat. Ootasin seda juba põnevusega ning kuna see oli mul ette tellitud, siis lisandus ta ilmumise päeval minu Kindle’i raamatukogusse automaatselt.

Ma olin alguses hästi natukene pettunud, et selles osas oli väga palju aega edasi läinud (üks peatükk teises osas annab vihje ka kui kaua täpsemalt). Ma oleks tahtnud, et tegevus oleks ikkagi suht kohe või heal juhul aasta-paari pärast jätkunud, aga samas, loo edenedes see mind enam ei seganud ning sain autori valikust isegi aru.

Algus oli väga aeglane, andis muidugi mõtteainet, kas autor plaanib nüüd mingi varasema teose klišeesid kasutada või suutis ikkagi midagi paremat välja mõelda. (Ma ei ütle kumb siis oli..)

Mulle meeldib selle autori puhul see, et isegi kui on mõningaid klišeesid (nt. mõni negatiivne tegelane, kes väga närvi ajab), siis ta ikkagi suudab piisavalt huvitavalt kirjutada, niimoodi, et see ei häiri ning “punased heeringad” pole üldse nii ilmsed. Vee sogamist oli mõnusalt palju ning ühel hetkel polnud ma üldse kindel, kes tõtt räägib (see meeldib mulle sellise žanri raamatute puhul kõige enam).

Meeldis ka, et kolmandas raamatus oli väga palju vihjeid eelmistele osadele (sh. tegelastele), aga kui see raamat ka esimesena kätte juhtuks, siis tegelikult ei jääks väga paljust taustast ilma. Vajalikke asju mainiti, kuigi jah, mõnest referentsist sai tänu eelmiste osade lugemisele ikkagi palju paremini aru. Stiil oli ka kõigil kolmel teosel sarnane, nii et see moodustas mõnusa terviku.

Lõpp ei olnud minu jaoks nii väga üllatav, sest kogu selle pika sissejuhatuse ajal jõudsin ma kõiki kahtlustada ja võimalikke motiive kaaluda, aga päris kõike ma ma muidugi ära ei arvanud.

Mingil põhjusel mind häiris väga see, et kuhugi lausesse oli millegipärast sisse lipsanud, et Millie vihkab kilpkonni. Kui see oleks The locked door järg, siis ma saaks sellest aru, aga võibolla oligi McFadden selle “üllatusmuna” oma fännidele siia ära peitnud. Või siis ma olin mingi olulise vihje eelmistest raamatutest lihtsalt kahesilmavahele jätnud and the joke is on me?

Muidugi mulle meeldis see raamat väga, kuigi midagi jäi lõpu juures minu jaoks nagu puudu. Ei tekkinud päris sellist suurt jahmatust nagu ootasin, aga peale esimese raamatu šokki võibolla ongi seda raske uuesti kogeda.

⭐⭐⭐⭐💫