Jätkasin Neljapäevase mõrvaklubi sarja lugemisega. See on teine osa.

Nagu pealkirjast võib natuke aimata, käib seekordne lugu mehe ümber, kes suri (vähemalt) kaks korda. Juhtumisi on see mees seotud Elizabethi minevikuga ning seetõttu ta ka Coopers Chase’i tee leiab. Asjasse on muuhulgas segatud ka varastatud vääriskivid.

Mulle kuidagi tundus selle raamatu üldine hõng alguse poole natuke teistsugune kui esimene, aga õnneks sai peagi jälle naeru kihistada kui osavalt autor oli taas kirjeldanud pensionäre ja nende moodsamate tehnoloogiatega mitte nii hästi kursis olemist. Samuti seda, kuidas näiteks Joyce kirjutas päevikusse mingitest asjadest sinisilmselt, aru saamata, et ta ei saanud päriselt asjadest aru.

Tegelikult teistegi tegelaste puhul oli lahe lugeda kuidas nad valesid järeldusi tegid või isegi ei kaalunud teisi variante, aga mõneti ongi see niisugune lahe tunne kui autor jätab lugejale justkui mulje, et tema teab rohkem (aga see võib muidugi vahel ka eksitamiseks mõeldud olla).

Ma arvasin süüdlase üsna kiiresti ära (esimese raamatuga oli vist ka nii), aga motiivi peale oli raskem tulla, seetõttu oligi lõpuni huvitav kuni kõik pusletükid paika liikusid ja selgus täpsemalt et, miks ja kuidas.

Loomulikult tegi Elizabeth jälle Elizabethi, keeras uurijad osavasti oma sõrme ümber ja talitas nii nagu talle õige tundus ning Neljapäevane mõrvaklubi saigi jälle mängu tulla. Nende kättemaks Ryan Baird’ile (mõtlen esimest osa) oli natuke imelik ja kohmakas või isegi kergelt piinlik, nagu kusagilt halvast komöödiafilmist maha kopeeritud. See aga rõhutas taas, et tegemist on vanainimestega, kes võibolla ei ole päris kõiges sama nutikad kui noored või siis voolab nende huumorisoon lihtsalt natuke teisel tasandil.

Ma ei saa öelda, et Neljapäevane mõrvaklubi oleks minu lemmiksari, aga Osmani idee ja stiil mulle siiski meeldivad ning kui film kunagi välja tuleb, siis tahan seda kindlasti vaadata juba üksnes tegelaste ja dialoogide pärast. Nüüd on ka Joyce’i osatäitja selgunud ja naljakal kombel on Celia Imrie minu kujutluses pigem hoopis Elizabeth kui Joyce..

⭐⭐⭐⭐