Minu jaoks oli tegemist uue autoriga, sest ma pole J. K Rowlingu (antud sarja puhul siis Robert Galbraith’i) raamatuid seni üldse lugenud, sest nö. Potterivaimustust mul ei olnud kuna ma pole suur fantaasiakirjanduse austaja. Seetõttu oli huvitav ette võtta autori hoopis realistlikumas maailmas toimuv teos.

Cormoran Strike on eradetektiiv, kes on just lahku läinud oma elukaaslasest ja sunnitud mõnda aega oma kontoris ööbima kui tema juurde saabub nädalaks ajaks ajutiseks assistendiks Robin, kes võrreldes varasemate sekretäridega on oluliselt töökam ja taibukam.

Strike’i äri pole just kuigi hästi läinud, aga tema juurde on tulnud tema lapsepõlvesõbra Charles’i kasuvend John, kes palub tal uurida oma kasuõe, kuulsa modelli Lula Landry surma, mis väidetavalt oli enesetapp, aga mida ta ei usu.

Neelasin need pea 500 lehekülge alla umbes 3 päevaga. Lugu oli nii huvitav, et varastasin iga vaba hetke päeval, et kasvõi paar lehekülgegi edasi lugeda. Otsustasin ühel päeval isegi üksi lõunale minna, et saaks terve tunni segamatult Cormorani ja Robini seltsis veeta.

Mulle meeldivad sellised raamatud, kus tegevus on kiire ja lugu kaasahaarav, nii et ei jäägi eriti aega kedagi kahtlustama hakata või meeletult põhjalikult analüüsida. Kahtlustada võis kõiki ja väike aimdus süüdlase osas mul tegelikult oli küll. Tegelaste ja olustiku kirjeldused polnud pikad ja liiga ilmselt hämamiseks ette nähtud, aga olid siiski väga huvitavad.

Lõpp ei olnud küll väga šokeeriv, aga see polnudki nii oluline. Ma kiindusin peategelastesse väga ära ja tahtsin lihtsalt teada, mis lõpus saab. Ilmselt autor selle peale mängiski. Alguses meenutas Strike mulle õige pisut Rex Stout’i kuulsat detektiivi Nero Wolf’i (ilmselt selle tõttu, et Strike’i kirjeldati kui suurt kasvu meest), samuti seetõttu, et Wolf’il oli ka taibukas assistent, kuigi mees. Hiljem kangastus Strike’ina silme ette natuke teistsugune, oluliselt meeldivam tegelane (ka ühest krimisarjast tuttav  näitleja, nimi ei tule meelde). Robin oli ka lihtsalt nii nauditav kuju, et raske oleks olnud teda vihata. Mulle meenutas ta väga palju Ellie’t just hiljuti loetud Neitsijõe kaheksandast osast.

Ma ostsin selle e-raamatu tegelikult juba väga tükk aega tagasi, aga millegipärast jõudsin lugeda ainult natuke esimesest peatükist ja ega ma sellest suurt ei mäletanudki või et miks ta pooleli jäi. Siis aga sattusin mõnda aega tagasi sellest raamatust rääkima ühe tuttava Potterheadiga, kes julgustas, et see on väga huvitav lugu. Õnneks ei pidanud pettuma.

Kuulsin, et sellest on ka telesari olemas, aga ma meelega ei guugeldada seda enne kui olen kõik või vähemalt enamus raamatud läbi lugenud (sest neid tekib pidevalt juurde). Tahan elada õndsas teadmatuses, millisena Strike’i ja teisi tegelasi teleekraanil kujutatud on, et see mind lugemisel ei segaks.

⭐⭐⭐⭐⭐