Sven Mikser “Vareda”

Viimase aja kuumade suveõhtute auks tundus sobilik see raamat lõpuks riiulist haarata ning see suvine lugu läbi lugeda.

Kusjuures kui see raamat ilmus, siis ma seda kohe lugeda ega osta ei plaaninudki, aga veebruaris “Pimekohting raamatuga” kampaania ajal arvasin end täiesti kindel olevat, et ühe  kirjelduse taga peitub just see raamat ja ostsin salapärase paki ära. Sain ninanipsu (ma polnud kusjuures ainus) ja see ikkagi polnud too raamat ning alles siis tuli mul suur tung “Vareda” ikkagi ka ära osta.

Sain selle väga kiiresti läbi, kuulasin seda hoopis Rahva Raamatu äpis audioraamatuna ja piilusin riiulist võetud füüsilisest koopiast vahepeal peatükkide pikkusi, osade tegelaste nimesid jmt ka kõrvale.

Kusagil 100 lehekülge enne lõppu ei suutnud ma seda enam käest panna (kuigi olin sunnitud), millegipärast läks nii huvitavaks.

Lugu on 16-aastase Johannese suvest Varedal, kus ta ka varem ühe kunstniku juures õppimas käinud oli, aga seekord läks suveks kohaliku kooli öövalvuriks. Raamat räägib tema püüdlustest sügisest linna kunstikooli pääseda, suhetest Vareda inimestega ja sealhulgas muidugi ka Andreasega. See on lugu noore inimese eneseleidmisest ja armastusest, raskustest ühiskonnanormidele vastata ja enesele kindlaks jäämisest.

Mul hakkas enda peas paralleelselt jooksma üks nii öelda teine lugu teiste, päriselu tegelastega, sest üritasin ennast ühe endale tuttava inimese kingadesse panna ja ette kujutada, milline võis tema nooruspõlv sarnases olukorras olla ning kui palju ma ise temast sellest ajast üldse mäletan (raamatu tegevuse aeg sobitus tema vanusega enam-vähem kokku ka). Nii et mõtteid ärgitas see raamat kindlasti.

Autori kirjutamisstiil oli pigem hea, kuigi mind häiris, et suvalistel hetkedel viskas keset aktiivset tegevust sisse Johannese mälestusi, mis olid kirjas oleviku vormis (kusjuures mulle ei meeldi see näiteks ka siis kui ajaloolased või ajalooõpetajad minevikusündmustest olevikus räägivad) ja see tegi loo natuke raskemini jälgitavaks. Pidin audioraamatu mitmel korral pausile panema ja raamatus lehti tagasi keerama, et järje peale saada, mis toimub. Ma vist saan aru, mis autori mõte sellega oli ja mida see pidi edasi andma, aga loetavuse mõttes oleks võibolla võinud kuidagi paremini eristatud olla. Ka audioraamatu lugeja kaudu. (Tambet Tuisk oli muidu hääle poolest väga hea valik).

Huvitav oleks teada, kas Sven Mikseril juba ka mõni uus raamat trükivalguse nägemist ootab või oli tegemist lihtsalt ühe hitiga. Julgeksin tema sulest ilmunud teoseid veel lugeda küll.

⭐⭐⭐⭐

Leave a comment