Jätkasin Cormoran Strike’i sarja lugemist.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et autori käekiri ja tegelased olid juba tuttavamad, aga seekordse osa tempo tundus kuidagi aeglasem ja lugemisel polnud samasugust õhinat. Teema oli ka oluliselt süngem.

Kui ma esimest osa lugedes arvasin, et Robini tegelaskuju on raske vihata, siis nüüd teises osas oli autor ta oluliselt värvikamaks kirjutanud ja ajas kohati halvas mõttes närvi küll. Arvatavasti üritati lihtsalt tabada mingit konkreetset arhetüüpi.

Peale kuulsa Lula Landry juhtumi lahendamist on hakanud Strike’il paremini minema, kuigi seda küll pigem klientide ja ulualuse leidmise valdkonnas. Tervise koha pealt pole asjad väga kiita, sest jalaga seotud ja jalavalust tingitud juhtumised tekitavad talle sel korral väga palju probleeme. Minu jaoks tegelikult jäi selle teema arendus natuke arusaamatuks ja poolikuks, aga võibolla see lihtsalt jätkubki alles järgmistes osades.

Tegelikult oli teisigi tegelasi, kelle puhul ei olnud päris aru saada, kas nende tõeline lugu ehk alles hakkab lahti kooruma või siis ongi nad lihtsalt nö. vee sogajatena pildile asetatud.

Tegevus oli taaskord kiire tempoga, kahtlasi tegelasi oli palju ja ma mäletan ennast mitmel hetkel käsi hõõrumas ja rõõmustamas, et arvasin süüdlase ära, aga muidugi sain lõpus ninanipsu.

Lugu, mida seekord lahendatakse on seotud hoopiski ühe kirjaniku müstilise kadumisega. Kirjamehe naine palkab Strike’i teda otsima ja see, mille detektiiv leiab, pole sugugi mitte meeldiv (nõrganärvilistele mittesoovitav). Loomulikult kasutab Strike taaskord uurimise huvides ära oma kontakte politseis ja muidugi leidub neidki, kellele see ei meeldi.

Selles mõttes on päris huvitav kontrast, et kui Potteri sari oli  lastele mõeldud, siis Robert Galbraith’i nime alt tuleb ikka täiesti täiskasvanutele mõeldud kraam.

⭐⭐⭐⭐💫