Kikaeli juulikuu lugemisväljakutseks oli lugeda Jaapani kirjandust ja otsustasin sellest osa võtta. Arvestades, et ma olin viimased 8 aastat seotud Jaapaniteemalise festivali toimumisega ning muuhulgas isegi Jaapani kirjanduse vestlusõhtuid korraldanud, oli veider avastada, et ma pole ise Jaapani kirjandust tegelikult üldse lugeda jõudnudki. Seega nüüd oligi viimane aeg alustada.

Seda 1997. aastal ilmunud raamatut soovitas minu Jaapani juurtega kolleeg (jah, mul on väga paljudest erinevatest rahvustest tiimikaaslasi) kui ühes vestluses tuli jutuks krimikirjandus.

Jaapanis ma ise (veel) käinud pole, aga kultuuriga olen läbi filmide, erinevate loengute jmt ürituste pisut tuttavamaks saanud. Seetõttu hakkas mul see lugu kiiresti silme ees jooksma, sest raamatus kirjeldatu oli minu jaoks ühest filmist tuttav ning ka mingitest muudest kultuurilistest vihjetest oli kergem aru saada.

Raamat räägib neljast naisest, kes töötavad ühes toidutehases ning nende igapäevatöö on öises vahetuses järgmise päeva Bento, ehk jaapanipärase lõunasöögi toidukarpidesse pakkimine. Igaühel neist on eraelus omad mured ja saladused ning need ka järgemööda päevavalgele tulevad.

Ühel ööl enne tööle minekut tapab üks naistest oma mehe ja palub teiselt abi, et laibast lahti saada. Kui mehe kadumist uurima hakatakse ja ühe pargi prügikastist tema jäänused leitakse, viivad jäljed ühe kasiino omanikuni (kuigi lugeja teab, kuidas asjad tegelikult olid).

Selles mõttes on see jah pisut teistsugune krimka, et kuritöö leiab aset lugeja silme ees ja müstika on see pigem teiste tegelaste jaoks ning põnevust pakub see, kas ja kuidas kuritöid sooritanud inimesed sellest pääsevad.

Loos on väga palju vägivalda (mitte, et krimiromaanidest seda ei ootaks) ja muidugi on see häiriv. Nii, et ma ise liigitaks selle teose hoopiski õuduskirjanduse alla.

Šovinism on ka üldiselt läbiv teema. Ma pole kindel, kas see tänapäeval Jaapanis nii levinud on kui üheksakümnendatel kui see teos ilmus.

Ütlen ausalt, et selle raamatu lugemine oli minu jaoks suur valu ja kannatamine. Tegevus edenes väga-väga aeglaselt, pikki ja detailseid olustiku kirjeldusi oli häirivalt palju, osasid asju korrati mitu korda ja seetõttu see polnud absoluutselt minu teetass. Vahepeal suutsin ka juba ära unustada, mis oli ühe olulise meestegelase nimi, keda esimestes peatükkides mainiti ning kui ta siis kusagil poole raamatu peal uuesti mängu tuli, pidin üle kontrollima, kas see oli ikka tema.

Ah jaa, Jaapani nimedega harjumine üldiselt on minu jaoks siiani pisut raske ja selle pärast oli alguses raske meelde jätta, kes tegelastest oli mees või naine. Näiteks Masako võiks mu meelest olla pigem mehenimi, aga oli naise oma ning Tetsuya, mida oleksin pidanud naisenimeks, hoopis mehenimi.

Lugu iseenesest oli ju väga detailselt üles ehitatud ja autor oli vaeva näinud, et ikka kõik ära räägitud saaks, aga minu jaoks oli see väga piinarikas. Lõpp oli kuidagi liiga kunstiline ja ei läinud ülejäänud raamatu õhustikuga väga kokku ning ma ei saanud päris aru, miks oli vaja Sato ja Masako panna rääkima täpselt sama juttu  oma vaatepunkti kaudu.

Lugesin seda raamatut eesti ja inglise keele kombinatsioonis. Ingliskeelset e-raamatut telefonist või Kindle’ist siis kui olin kodust eemal ja eestikeelset füüsilist raamatut kodus diivanil. Lõpupoole kui läks juba väga tüütuks pingutamiseks, võtsin kõrvale veel ka ingliskeelse audioraamatu ja lõpuni kuulasin seda  e-raamatus näpuga järge ajades.

⭐⭐💫