See on teine selle autori raamat, mida ma lugenud olen ja kuna eelmine väga meeldis, julgesin ka seda alustada. Natuke motiveeris ka see, et osalen sellega augustis ühes Bookstagrami lugemise väljakutses. Lugesin selle läbi väga kiiresti, osa sellest ka Tartu bookstagrammerite lugemispiknikul (mis oli väga lahe üritus muide).

Lugu haaras kohe alguses kaasa ja peagi kui sain aru, mis seal täpsemalt toimub, hakkas kõrvus helisema “Võimatu missiooni” tunnusmuusika. Ülejäänud peatükkide lugemise ajal oli mul pidevalt tunne, et see teema oleks nagu kusagilt krimiseriaalist tuttav, a la CSI või Criminal minds, sest mul tuli isegi väga konkreetne pilt silme ette sellest toast, kus Gabe arvuti taga istus ja milline ta välja nägi. Ma ei taha sisu kohta liiga palju vihjeid anda, aga nii palju võib öelda, et põhiteemaks on see, et peategelane Jack jookseb tagaotsitavana ajaga võidu, et tõestada, et keegi on ta koletus kuritöös süüdi lavastanud.

Parim asi selle raamatu juures oli see, et autor viis lugeja emotsioonide ameerika mägedele, sest juba esimeses peatükis kruvis pinge üles ja siis kukutas alla kui selgitas, et see, mida sa arvasid toimuvat, oli hoopis midagi muud. Ja et sellest veel vähe oleks, järgmisel hetkel sai uuesti nagu puuga pähe, sest tuli uus pööre süžees. Ja neid tuli veel ja veel.

Teema oli üldiselt minu jaoks väga köitev, kuna puudutas palju infotehnoloogiaga seotud asju, millega ma oma töös igapäevaselt lähemalt või kaudsemalt kokku puutun (kaasaarvatud raamatu pealkirjaks olev “nullpäev”) ja tuletas muuhulgas meelde, miks on oluline igal aastal kohustuslikul interneti ja füüsilise turvalisuse koolitusel jälle neid asju üle nämmutada, et oma kontori uksekaart kaelas ei tohi endast pilte postitada või et alati tuleb uks enda järel hoolikalt kinni tõmmata ning jälgida, kes sinu selja taga ukse juurde liigub.

Selles mõttes oli see kindlasti minu maitsele sobiv teos, et mulle meeldib kiire tegevus ja paanikaolukorrad (st. neist lugeda). Samuti kiidan autorit selle eest, et väheste tegelaste juures oli ikkagi piisavalt palju kahtlusaluseid ja ma olin lõpuni kindel, et asja taga võib olla hoopis keegi teine. Ja isegi kui süüdlane oli juba paljastatud, oli edasi lugeda endiselt huvitav. Ootasin päris lõpus ka veel puänti, aga tegelikult oli loogiline ka ilma selleta.

⭐⭐⭐⭐💫