Ütlen kohe ära, et see ülevaade on kallutatud ja pisut erinev kui muidu ja otseselt sellest raamatust tuleb siin postituses juttu pigem vähem.

Teadsin juba ette, et selle loo ülesehitus ja võibolla ka sisu on väga sarnane ühe teise raamatuga, mida ma juba olen lugenud ja minu huvi oligi teada saada kui sarnased need on või kumb mulle siis rohkem meeldib.

Kui sa ei soovi teada, mis raamatust on jutt või kui suur sarnasus on, siis ära edasi loe. Jagan sisu kohta võibolla liiga palju vihjeid ja see võib lugemiselamuse ära rikkuda. Tavapärast sissejuhatavat lühikokkuvõtet raamatu sisust ma seekord ei teegi. Mainin veel küll nii palju, et selle raamatu tegelased on Daphne ja Jackson, Amber ning Meredith.

—

Niisiis, kuna ma olin teadlik, et on sarnasusi selle teosega, siis juba lugema hakates oskasin ka aimata, mis (tõenäoliselt) on puänt ja ootasin kannatamatult, et jõuaksin kiiremini sellesse peatükki. Võibolla selle pärast minu jaoks see lugu ka venis ja polnud üldse nii kaasahaarav.

Freida McFadden on Liv Constantine’i loost palju ainest saanud (The Last Mrs Parrish ilmus juba aastal 2017), üldine idee on täpselt sama, aga kõik pole päris üks ühele kopeeritud. Natuke tundubki mulle, et ta lihtsalt ongi tahtnud sama loo paremini ümber kirjutada.

Ma ütleks, et näiteks karakterid on küll McFaddenil paremini välja kukkunud. Mulle meeldis peategelasena rohkem Millie kui Amber ning see on tegelikult ka nende kahe raamatu suurim erinevus – Amber on negatiivne tegelane, aga Millie ei ole.

Daphne polnud pooltki nii veider ja ärritav (ega huvitav) kui teisest raamatust tuntud Nina. Jällegi, teades ette loo puänti, oskasin ka teisi tegelasi selle pilguga vaadata ja juba teadsin, mis nendest arvatavasti saab või kes nad tegelikult on. Ütleme nii, et härra Parrish jäi huvitavuselt ka kõvasti härra Winchesterile alla. Erinevus, mis mulle võibolla pisut meeldis oli see, et hoopis Amber oli asjast huvitatud pool ja Jackson vähemalt alguses üritas talle vastu panna, aga samas meeldis mulle ikkagi rohkem see, et Millie ja Andrew suhe kujunes vähemalt näiliselt orgaanilisemalt ja loogilisemalt. Millie ei olnud raha ja kuulsuse peal väljas.

Selles mõttes polnud Liv Constantine’i raamatu tegelastest eriti kedagi, kellele kaasa elada või kellega samastuda. McFaddeni tegelased ongi üldiselt (ka teistes raamatutes) nii palju värvikamad ja kahtlasemad. Amberi tegelase kohta mainiti paar korda, et tal on tume minevik, aga minu jaoks kuidagi puudus selles eriline pingelisus. Oleks oodanud rohkem vihjeid või olukordi, kus see Amberit päriselt ohustaks. Millie puhul oli kohe alguses lugejale teada, mis temaga minevikus juhtunud oli, aga see pinge, et kas ja millal perekond Winchester sellest teada saab, püsis pikemalt üleval. Daphne reaktsioon Meredithi paljastusele Amberi kohta oli kuidagi väga mage.

Muuhulgas jäi mulle mõistmatuks Daphne ja Amberi vahel juhtunud vaiba puhastamisega seotud stseen, mis justkui oleks pidanud andma vihje, mis Daphne elus tegelikult toimub, aga Daphne seda intsidenti hiljem enda vaatest üldse ei maininudki ja selle tõttu tundus see kuidagi konteksti mitte sobituvat. Nina minu meelest seletas küll kõik oma veidra käitumise põhjused ära.

Lõpp oli kuidagi arusaamatult julm, mis sest et Amberi jaoks siiski pigem positiivsem kui Jacksoni, aga ikkagi ma ei saanud aru, miks Daphne temaga nii pidi käituma.

Kokkuvõtteks võin täiesti kallutatult öelda,  et kuna lugesin McFaddeni raamatut esimesena, meeldis see mulle oluliselt rohkem ja pakkus rohkem üllatusi. Ma ei saa kunagi teada, kas arvaksin teistmoodi kui Liv Constantine’i raamat oleks mulle esimesena kätte sattunud.

Suure tõenäosusega ma selle sarja järgmisi osasid pigem ei loe või siis vähemalt mitte niipea.

⭐⭐⭐💫