Ühtekokku olen nüüdseks läbi lugenud juba 14 Freida McFaddeni kirjutatud raamatut. Seekord on tegemist satiirilise lühijutuga.

Peategelaseks on Alice, kes on hiljuti autoõnnetuses kaotanud oma kalli abikaasa, aga millegipärast tundub talle, et on Granti viimasel ajal ennast jälitamas näinud. See pole ju võimalik? Või on? Ühel päeval koputab Alice’i uksele naine, kes väidab end olevat Granti abikaasa, kes on tulnud oma osa pärandusest välja nõudma. Ja kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult ka Alice pole kõige kohta päris tõtt rääkinud..

Seda raamatut tuleb võtta hea annuse huumoriga ja juba esimene lehekülg kostitab lugejat paraja annuse naeruga.

Autor naerab nii enda klišeede kui sama žanri kirjanduse üle üldiselt, seal on nii haput irooniat, napakaid juhtumisi ja totakaid repliike kui ka uskumatut absurdi, lisaks ka äratundmist neile, kes mäletavad “mis värvi on see kleit” meemi.

Ma ei saa öelda, et mulle see raamat nii palju oleks meeldinud kui Freida McFaddeni teosed tavaliselt, aga oli siiski päris hea. Õnneks ka ainult 124 lehekülge pikk, nii et sain selle läbi väga kiiresti. Selliste lühikeste lugude puhul on mul tihti pigem olnud tunne, et jäävad pealiskaudseks ja on poolikud või lõpevad liiga ootamatult, aga sellega mul niisugust probleemi ei olnud. Polnud õnneks midagi liigselt kärbitud ega ütlemata jäetud.

Mul on juba ka 2 järgmist Freida McFaddeni raamatut ette ära tellitud ja ootan põnevusega juba oktoobri algust, et esimene neist ilmuks ja mu kindle’isse potsataks.

⭐⭐⭐⭐