Võtsin selle raamatu ette mitmel põhjusel, esiteks selleks, et vahelduseks jälle mõni mitteilukirjanduslik teos “kirja saada” ning teiseks selle pärast, et käisin ise just paar nädalat tagasi samuti Lätis liivlaste jälgi otsimas. (Millalgi vist sai mainitud, et plaanin “Minu” sarjast kõigepealt ära lugeda raamatud nende riikide/linnade kohta, kus ma ise käinud olen).

Nagu lugedes selgus, siis külastasin Põhja-Lätis päris mitut piirkonda ja kohta, mida Contra selles raamatus ka puudutas ja juhuslikult pildistasin raamatu kaanepildil olevat lehma kuju sadamalinnas Ventspilsis ka. Selleks muide tuli kõndida muuli tipu poole, mis on Eesti kuulsaima ehk Pärnu muuliga võrreldes küll vist lühem (ärge tsiteerige mind igaks juhuks!), aga paremini ligipääsetav, sest sinna viib lausa päris tee, mitte ei pea kivide otsas turnima (mis on ka lahe muidugi).

Kuulasin “Minu Lätit” Elisa Raamatu äpis audioraamatuna ning Contra luges seal seda ise ette.

Võib kohe öelda, et nii palju või vähe kui ma telesaadete kaudu Contra enda ja tema loominguga kursis olen, siis raamatu üldine stiil oli loomulikult talle väga omane ning kuna tegemist on ikkagi luuletajaga, ei puudunud sealt ka luuletused. Audioraamatu boonuseks oli veel seegi, et kui tegu oli juhtumisi laulusõnadega, püüdis ta neid lauldes ette kanda, mis muidugi tema lauluoskust (või selle puudumist) arvestades oli päris koomiline, aga samas ka väga lahe ja julge.

Contra rääkis oma seostest Lätiga ja huvist läti keele vastu läbi erinevate valdkondade ja juhtumiste kaudu oma elus, olgu nendeks siis luule, keeled, sõbrad, õlu, sport või muusika. Nalja sai ka, aga ma ei saa öelda, et oleksin kõht kõveras itsitanud. Mitte, et oleks muidugi oluline tilgad püksi naerda või et raamatu headus ainult sellest sõltuks..

Sain raamatust tegelikult vastused ka päris mitmele küsimusele, mis mul olid tekkinud, muuhulgas et miks lätlased võõrsõnade või nimede lõppu s-i panevad (ühes raamatupoes näiteks jäi silma autor nimega Roberts Galbraits, keda meie tunneme kui Robert Galbraith) või et mis värk Ventspilsis ikkagi nende lehmadega on.

Üldiselt oli see väga hea raamat. Mulle meeldis, et see polnud reisijuhi stiilis, vaid isiklikest kogemustest humoorikalt kokku pandud lugu ja loomulikult oli sõnakasutuse järgi aru saada, et autor on kirjanik.

⭐⭐⭐💫