Seda raamatut minu teada eesti keeles Neitsijõe sarjas ilmunud pole, sest see on üks järjekordne nö. satelliitosa, mille autor on mahutanud  kuhugi teiste vahele. Goodreadsi järgi peaks tegevus toimuma peale 10. ja enne 11. osa.

See on üsna lühike lugu (alla 100 lk) ja erineb teistest sarja osadest ka selle poolest, et see on kirjutatud pühendusega kedagi konkreetset silmas pidades – seda nimelt on inspireerinud Rhonda Clemons, kes on Zoë instituudi, üksikvanematele tuge pakkuva organisatsiooni asutaja.

Sheltering hearts räägibki üksikvanemlusest, kokkuhoidvast kogukonnast, aga ka kitsarinnalistest inimestest, kellel kas pole endal sarnast kogemust või kes ei taha aru saada kui raske on üksinda peret üleval pidada. Mitte kõik üksi lapsi kasvatavad vanemad ei ole seda ise valinud. Robyn Carr on sarnaseid teemasid Neitsijõe sarjas ennegi puudutanud, nii et selles mõttes lugu sinna sobib küll.

Peategelaseks on Dory, vägivaldsest suhtest vabaks murdnud üksikema, kes elab oma kahe lapsega sugulase poolt päranduseks saadud majas Fortuna lähistel. Nii palju kui ma eelmistest raamatutest mäletan, siis see peaks olema kusagil Neitsijõe lähedal olev asula, kuhu neitsijõelased vahel ikka satuvad. Clay on Dory naaber, ettevõtlik ja nägus tuletõrjuja, kes saab lastega väga hästi läbi ning leiab ka Dory poja ja tütrega üsna kiiresti ühise keele. Dory kaitsemüürist läbi murdmiseks läheb mehel siiski natuke rohkem aega..

Selleks, et ka päriselt Neitsijõega mingi puutepunkt oleks, on loodud seosed ka sarja põhitegelastega. Muuhulgas näiteks Mel ja Paige panustavad samuti sellesse algatusse, millest hiljem kasvab välja organisatsioon, mille juhiks Dory saab.

Varasemate sarnaste raamatutega (nt. jõuluepisoodid) on olnud nii, et autor on võtnud mingi tegelase sarjast, kellele ta võibolla muidu liiga vähe aega pühendas ja kirjutanud talle eelloo. Saab näha, kas Dory või Clayga on ka nii, et neid mõnes järgmisest osastki leida võib või et kas seda naiste tugikeskust hiljem veel mainitakse.

Üldjoontes mulle meeldis see lugu, Dory ja Clay suhte kujunemist oli huvitav jälgida, aga olles nüüd juba sarjaga poole peale jõudnud, hakkavad need korduvad võtted ja mustrid pisut tüütama. Ma mõtlen just neid nö. “vaenulikust armastavaks” tüüpi suhteid. Lisaks ikkagi ka see, et  autor on positiivseid tegelasi väga pühakutena kujutanud..

⭐⭐⭐