Ostsin selle raamatusarja mõlemad osad juba üsna tükk aega tagasi, sest üks lugeja kiitis seda, aga kuna see pole minu tavapärane žanr, siis kohe lugema ei kutsunud. Ostsin need tegelikult ka sellepärast, et infotehnoloogiaga seotud lood mulle pigem meeldivad.

See sama raamatumudija andis mulle ka motivatsiooni esimese raamatuga algust teha, sest korraldas septembris väljakutse, mille käigus tuli lugeda mõnda tema soovitatud raamatut.

2011. aastal ilmunud teose tegevus toimub kergelt düstoopilises tulevikus, aastal 2044 ja huvitava kokkusaatumusena on peategelane sündinud just 2024. aasta augustis, kõigest umbes kuu aega varem kui ma seda raamatut lugema hakkasin.

Lugu algab sellest, et hiljuti surnud ülemaailmse tasuta virtuaalreaalsuse OASIS looja, nohikust geenius James Halliday, on oma elu jooksul kokku aetud varanduse kuskile sellesse reaalsusse ära peitnud ja selgub, et leidja saab selle endale päranduseks. Üle kogu maailma läheb lahti tohutu kullapalavik, et “üllatusmuna” üles leida. Varandust jahib ka suurkorporatsioon IOI, kes vahendeid valimata tahab võita ja kelle jaoks ei ole probleem konkurente lihtsalt kõrvaldada.

Peategelane, koolipoiss Wade, on Halliday ja OASISe suur fänn ning üks neist, kes on pühendunud varanduse otsimisele. Kui ta avastab esimese vihje, satub aardejahi hullumeelsesse keerisesse, millel on tagajärjed ka pärismaailmas.

Loost käib läbi palju 1980-ndate referentse, mis ei tundu tegelikult väga loogiline, aga võibolla on kaheksakümmendad 2040-ndatel endiselt (või jälle) moes. Valdavalt mainitakse sellest ajast pärit videomänge, mis mulle teab mis palju ei ütle, samas kui näiteks Dungeons & Dragons on minu jaoks hetkel küll päevakorral ja tekitas seoseid, sest olen juba üle aasta koos töökaaslastega regulaarselt kokku saanud, et lugu jutustada ja täringuid veeretada.

Kuna see pole minu igapäevane raamatužanr ja sellel on ka põhjus, miks ma seda eriti palju ei loe, siis sellist “kick’i” ma sellest loost kindlasti ei saanud nagu mõnest suvalisest Freida McFadden‘i thrillerist, samas aga ei saa öelda, et see mulle üldse poleks meeldinud. Siiski, terve lugu kulges kuidagi aeglaselt pikkade kirjelduste saatel, pigem pingevabalt ja suuremate üllatusteta ning vahepeal oli seal mingeid kummalisi deusexmachinalikke juhuseid, mis ei tundunud loogilised (a la, ma teile üldse ei öelnud enne, et ma tellisin endale mingeid asju internetist või et võlavanglast põgenemine on imelihtne, nii et kõikvõimas IOI, kes muidu sinu kohta kõike teab, seda üldse tähele ei pane).

Selle teose kohta on öeldud, et ennustab päris täpselt tulevikku ette. Minu jaoks see nii hirmutavalt ettekuulutav ei olnud kui näiteks Orwelli “1984” või Huxley “Hea uus ilm“, aga eks on mõned aastakümned veel ka aega. Nii mõndagi, mida võibolla 13 aastat tagasi ei olnud, saab nüüd juba igapäevaselt kasutada, kuigi VR tehnoloogiat tegelikult hakati arendama juba eelmise sajandi üheksakümnendate lõpus. Samuti näiteks on täna (eriti pärast pandeemiat) tavapärane internetist kauba tellimine ja see veel ilma igasuguse inimkontaktita kätte saada, internetitutvustest ja enda identiteedi kohta valetamisest rääkimata. Tegelikult olin ma pisut pettunud, et autor seda liini väga edasi ei arendanud, eriti kuna pidevalt käis läbi, et kedagi ei tohi usaldada. Seetõttu ootasin põnevusega, et Shoto, Daito, Aech või Art3mis võiks osutuda Sorrento varikontoks või IOI käsilaseks, aga võibolla ma olen lihtsalt liiga palju psühholoogilisi thrillereid lugenud, et kõike ja kõiki kahtlustada tahan.. 😉

Kasutasin lugemiseks audioraamatu ja füüsilise raamatu kombinatsiooni. See on viimasel ajal minu lemmik, sest siis saan lugemist ühildada mõne teise füüsilise tegevusega ja ainult vahetevahel raamatusse kiigata. Ainult audioraamatuga tekib väga tihti jälgitavuse probleem, aga kui kirjalikku versiooni kõrvale piiluda, saab vähemalt pausile panna ja vajadusel tähelepanelikumalt üle lugeda.

Ma olen raamatu põhjal tehtud filmi 2018. aastal näinud ka, siis kui see oli just välja tulnud, aga ütlen ausalt, et ega ma sellest suurt ei mäleta ja osaliselt läksid mälupildid sassi ühe teise, kergelt sarnase linateosega. Mälu värskendamise huvides tahan siiski filmi millalgi uuesti üle vaadata ja raamatuga võrrelda.

Sarja teise osa lugemiseks mul hetkel väga suurt motivatsiooni ei ole, sest pole selle kohta väga palju head kuulnud, aga kes teab, võibolla kunagi ikka loen ka, eriti kuna see mul riiulil olemas on.

⭐⭐⭐💫

P.S ma väga tahtsin seda raamatut koos VR peakomplektiga pildistada, aga kuna mul seda hetkel kodus ei olnud, piirdusin Dungeons & Dragons täringutega, mida mul tegelikult on lausa 4 erinevat komplekti.