Ma olen seda raamatut tegelikult ka varem lugenud, see oli vist kusagil 14-15 aastat tagasi. Võtsin ta uuesti kätte selle pärast, et ühe septembrikuu lugemisväljakutse tarvis oli vaja lugeda kirjandusklassikat ja riiuli ees seistes tundus just see olevat niisugune teos, mida tahakski üle lugeda.

Kui olin esimesed paar lehekülge läbi lugenud, sain aru, et ma ei mäleta sellest absoluutselt mitte midagi ja tekkis küsimus kui sügava mõttega ma seda siis tookord üldse läbi töötasin.. (mul on seevastu meeles väga täpselt, kus ma seda lugesin ja mis meeleolus ma olin ning mis minu elus sel ajal toimus). Seega oli ilmselt õige otsus nüüd üle lugeda.

Ainsad asjad, mida ma mäletasin, olid mu Goodreadsi hinnang ja see, et meespeategelane oli röövinud ühe noore naise, keda ta hoidis oma keldris vangis. See oli mul meeles vist pigem seetõttu, et olin kunagi näinud ühte noorte etendust selle loo ainetel.

Lugedes sain teada, kes see mees oli, mis temaga juhtunud oli ning samuti, mis elu elas naine enne vangistust. Lõppu ei mäletanud ma üldse ja seetõttu oli põnev ja omajagu elevusttekitav jälgida, milline lähenemine mehe peal mõjub või et mis plaanid tal naisega üldse olid.

Juhtumisi soovitasin lugemise ajal seda teost ka ühele oma noorele sugulasele, kes minu lühikese kirjelduse peale selle endale välja valis. Jäin siis aga mõtlema, kas 15-aastane noormees sellest üldse aru saab või kas ta seda raamatut isegi lugeda suudab, sest tegelikult oli tekst kohati üsna raskesti jälgitav ja kõik referentsid pole äkki ka mõistetavad (mainiti palju ka teisi kirjanikke ning kunstnikke). Võibolla see selgitab ka minu enda esimese lugemise “mälukaotust”..

Kuulasin seekord eestikeelse raamatu kõrvale ka ingliskeelset audioraamatut ja panin tähele, et mitmes kohas olid eestikeelse tõlke lausekonstruktsioonid teistsugused (mis tegelikult on hea) ja osad sõnad hoopis teisiti tõlgitud või lihtsustatud, näiteks ei mainitud kaubamärkide nimesid, vaid tõlgiti need konkreetseks esemeks või tooteks. Mõneti on see ka arusaadav. Tänapäeval on ju võimalik lihtsasti ise guugeldada ning teadmised välismaistest toodetest ongi hoopis laialdasemad.

Minu suurim üllatus oli see, et see on žanri poolest psühholoogiline triller ja kirjutatud kahe tegelase vaatepunktist ning kui piisavalt tähele ei pane, siis võibolla ei saakski sellest kohe aru. Audioraamatus esitasid Ferdinandi ja Miranda peatükke erinevad inimesed ja see kindlasti aitas. Miranda tegelase ettelugeja hääl oli pisut tüütult monotoonne, aga saan aru, et ta ilmselt püüdis ängistust ja hirmu edasi anda.

Kogu see lugu pani loomulikult asjadele mõtlema ja muidugi see raamat meeldis mulle endiselt.

⭐⭐⭐⭐