Ma olen üllatunud kui kiiresti ma selle raamatu läbi lugesin, eriti arvestades, et ulme ja õuduskirjandus pole mu päris igapäevane, ega ka lemmikžanr. See raamat meeldis mulle väga ja seda näitab ka see, et esimesel päeval (tegelikult õhtul) lugesin läbi üle 100 lehekülje ehk umbes kolmandiku.

Raamatu tegevus toimub 1950ndate Mehhikos ja lugu räägib Noemist, kes oma isa palvel sõidab El Triunfosse oma sugulase juurde. Onutütar Catalina on saatnud veidi segasevõitu kirja ja palunud, et teda millestki salapärasest päästetaks. Halba aimamata sõidab Noemi kohale ja esialgu tundub, et Catalina vajab psühhiaatri abi, aga millegipärast on Catalina abikaasa ja mehe pere selle vastu, et keegi teine peale perearsti tema tervise eest hoolt kannaks. Ja siis hakkavad selguma sünged saladused..

Lugu on ühtaegu judinaid tekitav ja veidi õõvastav ning põnev ja müstiline. Kananahk tuli vahepeal ihule, aga sellegipoolest tahtsin edasi lugeda.

Võibolla jäi mul õige natukene kripeldama, et Noemi isa enam lõpus ei mainitud või et ta ise tütre pärast suuremat muret ei tundnud. Salamisi lootsin, et selgub hoopis, et isa saatis Noemi meelega sinna just selleks, mis pärast juhtus. Võibolla siinkohal annab jälle tunda trillerite ja müsteeriumide lugemisel tekkinud harjumus kõiki kahtlustada 😂

Isiklikust vaatepunktist andis raamatule lisaväärtuse see, et ma juhtumisi tunnen ühte Noemi-nimelist inimest ja seetõttu tekkis raamatutegelasest väga temale sarnane kujutluspilt.

Ma pole endiselt eriti suur õudukate fänn, aga kui mõni sama hea raamat peaks veel kätte sattuma, siis kes teab, võibolla hakkan seda žanrit isegi rohkem lugema. Üks raamat mul tegelikult isegi on riiulis ootamas.

⭐⭐⭐⭐⭐