Raamat on ilmunud 1992. aastal, aga mina sain sellest teosest teadlikuks hoopiski 1998. aastal selle põhjal  tehtud filmi, või õigemini filmi muusika kaudu. Muusikakoolis oli mu lauluõpetajal üks uus laulik, kus muuhulgas oli ka selle filmi tunnusloo noot. Muusika oli filmile kirjutanud Olav Ehala, kes on paljude eestlaste, sh. minu, lemmik kodumaine helilooja. (Võite pakkuda, kas mul oli lugedes laul Kallis härra Q mitu korda taustal mängimas või ei).

Paar aastat tagasi tuli see raamat mulle jälle meelde ja hakkasin otsima, kust seda saada võiks. Raamatupoodides oli (uuem trükk) kahjuks välja müüdud. Pärast pikka jahtimist õnnestus mul Raamatuvahetusest üks esimese trüki eksemplar ära napsata.

Lugu räägib Sigridist, kes elab koos oma emaga ning oma meremehest isa mäletab ta väga vähe, sest ema ei taha temast eriti rääkida. Nagu teismelised tüdrukud tihti teevad, peab ka Sigrid päevikut, aga huvitavas vormis – kirjutab aknast välja vaadates kirju Härra Q-le ja jätab need talle aknalauale. Ühel päeval ilmub tema ukse taha Saara, kes väidab end olevat tema poolõde ja lisaks selgub, et nende vanaema on vanadekodus, kus ta üldse olla ei taha. Koos mõtlevad nad välja plaani, kuidas vanaema sealt salaja ära tuua. Kas aga kõik läheb nii lihtsalt?

Lugu on omajagu absurdselt humoorikas, aga ka kurb, eriti, mis puudutab vanema olukorda või Sigridi ja Saara emade valikuid.

Kuigi raamat on ilmunud 90ndatel, oli minu jaoks Sigridi keelekasutus natuke liiga vanamoodne. Eriti veel teismelise kohta. Palju oli sõnu, mida ma polnud kuulnud ega tähendustki ei teadnud. Ainult “lõpphea” tundus selline sõna, mida ma võibolla oma venda kasutamas mäletan ja see võis äkki olla selline sõna, mida noored eelmise sajandi viimasel kümnendil tõesti kasutasid. Vaatsin järgi, et Aino Pervik oli selle raamatu ilmumise ajal juba 60-aastane, nii et ega sellises vanuses väga noortepäraselt kirjutada ei suudakski (või ei tahakski). Samuti on võimalik, et tema peas ei toimunudki see 90ndatel, vaid varem.

Olgugi, et tegemist on lasteraamatuga ja võrdlemisi lühikese looga ning peale vaadates võiks olla ühe õhtu lugemine, siis mul see tegelikult väga kiiresti ei edenenud ja ma ei teagi miks.

Vaatasin nüüd ka Jupiterist selle filmi uuesti üle ning peab ütlema, et see oli raamatust pisut erinev, aga õnneks mitte liiga palju.

⭐⭐⭐💫