Ma arvan, et Rootsi on riik, kus ma olen arvatavasti kõige rohkem käinud ja 99% nendest kordadest ainult Stockholmis ja 99% juhtudest olen sinna reisinud laevaga. Viimati näiteks sattusin sinna umbes aasta tagasi (tegelikult ei taha seda tormise ilma merereisi siiski väga meenutada).

Mul on Rootsi keele ja kultuuri vastu isiklik huvi olnud juba alates teismeeast, seega arvasin, et võibolla ma väga palju uut sellest raamatust teada ei saagi. Õnneks ikka sain.

See “Minukas” on ilmunud juba 2013. aastal ja  pidin vahepeal endale ikka meelde tuletama, et kõike nö. tänapäevasena ei võtaks, sest palju oli juttu hoopis varasemast ajast. Õnneks tuli üht-teist tuttavat ette küll.

Rita Ahonen läks oma perega Stockholmi elama juba 1988. aastal, ammu enne Eesti taasiseseisvumist või Euroopa Liiduga liitumist, seega osa tema kogemustest jääb aega kui Eesti kuulus veel Nõukogude Liitu ja riigist välja saamine oli lihtsalt üks suur ime.

Stiili poolest oli see pigem jälle nende hulgast, mis kirjeldas rohkem kohalikku elu kui enda elu. Muidugi rääkis ta ikkagi ka endast ja sellest, kuidas tal igasuguseid sekeldusi ette tuli, näiteks oma dokumentide ja nimega, aga selles sarjas on raamatuid, kus elulugu on “reisijuhi” stiiliga kuidagi paremini tasakaalus. See muidugi on minu isiklik eelistus lihtsalt.

Sai muuhulgas teada miks on Stockholmis Narvanimeline tänav (seda, et see seal on, teadsin juba varem), aga ka rootslaste rohkem ja vähem kuulsate toitude kohta ning sedagi, kuhu on viinud neutraalsuse ja võrdsuse tagaajamine. Autor on ise olnud pikalt haridusvaldkonna töötaja, seega oli tal koolisüsteemi kohta nii mõndagi jagada. Kirjutamistiilis oli tema haridusega seotust kusjuures ka natuke tunda.

Rootsi kohta on Minu sarjas (vähemalt) üks raamat veel ja plaanin ka seda peagi lugeda.

⭐⭐⭐