Jätkasin Rootsi lainel ja alustasin Liza Marklundi “Polaarjoone” sarja lugemisega. Triloogia esimene raamat on mul riiulis juba eelmise aasta lõpust ning see on järjekordne teos nimekirjas 24 raamatut mida lugeda 2024.

Raamat räägib ühes Rootsi väikelinnas nelikümnend aastat tagasi toimunud kuritööst, mille uurimine saab uuesti hoo sisse siis kui vana silla lammutamisel leitakse silla konstruktsioonist noore naise laip. Politseiuurija Wiking Stormberg hakkab uurima, kas see võib olla kaheksakümmendatel kadunud Sofia Helstein. Tuvastamine pole aga sugugi nii lihtne, sest keha küljest on eemaldatud pea.

Lugu keerleb viie tüdruku ümber, kes  moodustasid koolitöö raames ühise raamatuklubi nimega “Polaarjoon” ning sinna kuulus ka Sofia. Tüdrukute koolivend Wiking Stormberg, nüüdne politseiuurija, kes ka ise noorena kooli ajal nende tüdrukutega kokku puutus (mõnega lähedasemalt kui teisega), tahab välja selgitada, kas Sofia kadumisega võivad seotud olla just selle raamatuklubi liikmed.

Mulle meeldis kuidas seda lugu tüdrukute ja nende valitud raamatute kaudu jutustati. Lugu liikus lineaarselt, iga tüdruku peatükist sai teada midagi uut ja muidugi oli kõigil asju, mida varjata. Oli küll oleviku ja mineviku vahel hüppamist, aga see tegigi asja põnevamaks ja viis tähelepanu sujuvalt kõrvale. Oli ka skandinaavialikult realistlik kirjastiil, mis mulle pigem meeldib.

Lõppu ma ära ei arvanud, kuigi olin “tubli” ja tegin alguses märkmeid ning üritasin tegelasi ja nende seoseid kirja panna, et aru saada, kes võiks siis Sofia kadumises süüdi olla.

Mulle väga meeldis see raamat ning oli tore üle pika aja Nordic Noir‘i lugeda ja endale meelde tuletada, et see žanr mulle väga meeldib. Võiks seda tegelikult rohkem lugeda. Õnneks on selles sarjas veel 2 raamatut, mis on mul nüüd juba ka riiulil olemas ja järgmise lugemisega olen juba algustki teinud.

⭐⭐⭐⭐⭐