Kui ma juba tükk aega tagasi selle raamatu esikaant ja alapealkirja nägin, tekitasid need minus pigem negatiivsemaid tundeid. See kujundus tundus kuidagi steriilne ja isegi igav ning pealkiri pisut imelik. Kui lugema hakkasin, siis mõistsin, et tegemist on väga tabava naljaga: raamatu autor on ämmaemand!

Tegelikult rääkiski Charlotte Lii Tipp suuremalt jaolt oma tööst ämmaemandana Rootsis ja kuidas see erineb Eesti omast, nii keskonna kui ka põhimõtete poolest. Samal ajal mainis ta siiski ka oma lapsi ja nende kooliskäimist.

Mulle meeldis, et ta kirjeldas kohalikku elu ja päris huvitav oli see, et kuigi ma enda arvates Rootsi kohta nii mõndagi tean, tuli mulle sellest väga vähe tuttavat ette. Eks muidugi kontekst oli ka hoopis teine, meditsiinivaldkonnast ma vist siiani ei olnudki ühtegi “Minukat” veel lugenud ja ise (õnneks) Rootsi meditsiinisüsteemiga pole pidanud tutvust tegema.

Seega olgugi, et Rootsi on minu kõige rohkem külastatud riik ja natuke oskan rootsi keelt ka lugeda (jep, rääkida pigem ei oska), siis ega kohalikku elu ei tunne ma üldse ja pole ka inimestega lähemalt kokku kokku puutunud kui vaid klienditeenindajatega (päriselt ei meenu ühtegi rootslast, kellega oleks mingil muul põhjusel suhtlema pidanud). Peaks seda võibolla muuta proovima.

Reisihuviliste jaoks oli sarnaselt “Minu Viini” raamatule viimases peatükis väike nimekiri vaatamisväärsustest, mida autor ühel või teisel põhjusel soovitab, aga muidu oli ikkagi tegemist elulooraamatuga.

Oli päris tore lugemine ja edenes kiiresti (ega Minu sarja raamatud erilised piiblid ka pole).

⭐⭐⭐⭐