Neitsijõe sarja järgmise raamatu üheks peategelaseks on Kelly Matlock. Kui see perekonnanimi tundus tuttav, siis põhjusega – Kelly õde on Jillian, kellest rääkis  sarja eelmine lugu.

Seekordse armastuloo teine pool Lief Holbrook oli oma kasutütre Courtney’ga kolinud Neitsijõele juba natuke aega tagasi ning neid oli varasemates raamatutes põgusalt mainitud ka. Nagu öeldud siis Kelly ei olnud samuti päris tundmatu, kui ma õigesti mäletan, siis Jilliani loost võis ta äkki isegi juba läbi käia. Vähemalt mulle oli meelde jäänud, et Jillianil oli õde, kes töötab kokana.

Kelly oli nüüd töö juures juhtunud piinliku intsidendi pärast aja maha võtnud ja San Franciscost Neitsijõele rahunema sõitnud. (Ausalt, ma ei suuda enam järge pidada kui mitu selle sarja raamatut samasuguse kulunud narratiiviga algab..).

Neitsijõel võetakse ta hästi vastu ning ta seab ennast ka üsna hästi sisse, kuigi ikkagi mõttega, et ei jää sinna väga pikaks ajaks. Peagi avastab ta, et linna kaubandusvõrgus on üks täitmata nišš ning koos õega saaks ta alustada oma toiduäriga. Kas aga kõik nii lihtsalt läheb, kuidas kujuneb suhe Liefiga ja milliseid takistusi elu neile ette viskab, saabki lugeda.

Mulle meeldis, et see armastuslugu oli natuke teistsugune ja mitmetasandilisem, sest hõlmas rohkem kui kahte inimest.

Kelly ja Liefi suhe arenes aeglaselt, aga jällegi tundusid nii nende repliigid kui käitumine kuidagi liiga copy-paste mõnest varasemast raamatust, nii et see muutub juba häirivalt tüütuks.

Huvitav oli jälgida Courtney arengut leinaga toime tulemisel ja vaimsest traumast toibumisel. Selles aitas teda juba (vähemalt ühest) varasemast osast läbi käinud psühholoog Jerry, kes nõustas Ricki pärast sõjaväest erru minemist.

Kuna ma olen ise samuti psühholoogi kabinetis aega veetnud, samastusin teemaga pisut, kuigi Jerry osades töövõtetes kahtlesin natuke ja pole kindel, kas autor ise päriselt ühegi selle ala professionaali juures käinud oli. Eks muidugi tuleb ka seda meeles pidada, et tegemist on ilukirjandusega, mis ei peagi 100% õige olema ja mõnikord on olulisem edastada mõtet kui piinliku täpsusega reaalsust kirjeldada.

Courtney teema oligi minu jaoks selle Neitsijõe osa “staar” ning see puudutas mind ka kõige rohkem. Ma pole üldiselt see, kes nutta lahistab, aga see ajas silmade piirkonna pisut lekkima küll.

⭐⭐⭐⭐