Freida McFadden kirjutas selle lühijutu Koduabilise sarja fännidele selle jaoks, et täita pikk vahe teise ja kolmanda raamatu vahel. Kuigi peab ütlema, et sinna pikka vahesse mahuks mõni jutt ilmselt veel.

Nagu pealkirigi ütleb (ja raamatukaas ka vihjab), siis räägib lugu pulmadest.

See raamat on küll Koduabilise stiilis, kuid siiski pisut teistsugune ja ma ei saa öelda, et see mulle oleks nii palju meeldinud kui teised raamatud selles sarjas. Polnud halb, aga polnud ka suurepärane.. Müstikat nagu oli, aga kohati jäi poolikuks.

Ma ei tea, kas see oli võibolla kuidagi kiiruga ja üle jala kirjutatud, aga osad tegelased (ehk kõik peale Enzo ja Millie) olid kuidagi liiga üle pakutud (veel rohkem kui muidu) ja üldse mitte usutavad. Võibolla oli asi ka selles, et lugu oli väga lühike, aga mulle näiteks jäi arusaamatuks Millie vanemate käitumine. See tuli kuidagi liiga põhjendamatult ja ma ootasin sealt hoopis põnevamat lugu või seost, aga see lõigati lihtsalt ära.

Jälitaja oli ka pigem selline pool-usutav tegelane. Muidugi oli ju vaja mingit ühenduslüli esimeste raamatutega, et lugu kokku siduda, aga lõpp oli pisut veider.

Freida McFaddeni üldine stiil ja ideed meeldivad mulle endiselt ja järgmine uus teos ilmub tema sulest juba järgmisel kuul!

⭐⭐⭐✨