Sattusin selle raamatusarja peale vist juba üle-eelmisel aastal ühe soomlase bookstagramis ja selgus, et see on ka Eesti keeles olemas ning nüüdseks on kolm osa tõlgitud. Neljas ilmus soome keeles alles umbes kuu aega tagasi. Kuna viimastel nädalatel käis see Eesti bookstagrammerite postitustest ühise Islandi reisi tõttu palju läbi ja kuna juhtumisi oli see raamat ka minu 24 aastal 2024 nimekirjas, siis hakkasin seda Novembri lõpus lugema.

Hilduri sarja peategelaseks on politseiuurija Hildur, kes saab töövahetuspraktika programmi raames endale abiliseks soomlase Jakobi. Koos hakatakse uurima salapärast mõrva, mis viib lõpuks hoopis huvitavatele jälgedele.

Nii Hilduril kui Jakobil on oma draamad, mis nende elu mõjutavad, ühel minevikus, teisel olevikus. Järgmiste raamatute pealkirju teades eeldan, et nendest tuleb veel juttu.

Lugu oli huvitav ja väga põhjamaine, ikkagi Nordic Noir selle parimas variandis. Lõpp oli isegi… ootamatult südamlik?

Selle raamatu tegelased said kuidagi üllatuslikult väga omaks (umbes samamoodi nagu Nita Prose’i Toateenija sarja puhul) ja ootan juba põnevusega järgmiste osade lugemist. Õnneks on mul järgmised kaks riiulis ilusti olemas ka.

Muuhulgas meeldis mulle ka selle raamatu järelsõna, kus Satu Rämö meenutas, kuidas Hilduri tegelaskuju tema juurde tuli ning kuidas sellest raamatusari sai.

Loomulikult tekitas see teos tahtmise Islandile reisida ja üldsegi mitte selle pärast, et raamatus väga palju oleks vulkaane, geisreid või muud taolist mainitud, mille järgi Islandit üldiselt tuntakse. Pigem just üldise atmosfääri tõttu. Huvitav oleks ka kohalikega suhelda, juba nende keel kõlab väga huvitavalt.

Kuna Jakob oli osav kuduja, kujutasin tema tegelaskuju ette ühe enda kolleegina, kes ka vabal ajal koob. Ja loomulikult avastasin, et mul pole kapis ühtegi islandi kampsunit ja otsin nüüd kedagi, kes selle kooks.

⭐⭐⭐⭐⭐