Kuna ma teadsin, mis Polaarjoone triloogia teise raamatu pealkiri on, siis panin esimese osa lugemise ajal juba tähele vihjeid, kellest või millest võiks “Soo” rääkida. Ja ma ei eksinud.

Politseiülem Wiking Stormbergi poeg Markus tuleb ühel päeval isa juurde talle saadetud ähvarduskirjaga, millele on lisatud Wikingi jaoks tuttav märk. See oleks justkui hauatagune tervitus tema armsalt abikaasalt Helenalt, kes 1990ndal aastal Kallmyreni soos kadunuks jäi. Aga see ei saa ju tema olla? Või saab? Kas keegi teeb tema kulul nalja?

Wiking hakkab jälgi ajama, samal ajal tegeledes ka ühe teise olulise juhtumiga, teades, et see on tal mõneks ajaks viimane. Ta on just hiljuti teada saanud raskest diagnoosist, mis vajab mitmekuist ravi.

Loo pööre oli väga huvitav, isegi kui alguses tekkisid kahtlused, poleks sellist asja küll oodanud. Teisalt kui mõelda selle raamatu tegevuspaigale, siis tundus igati loogiline. Triloogia esimeses osas meeldis mulle väga see kuidas tegelasi tutvustati, teises osas ei olnud enam midagi sellist ja.. ma ei taha öelda, et valmistas pettumuse, aga natuke tundsin sellest lihtsalt puudust. Teisalt, see raamat oli peamiselt ühest tegelasest ja tema enam tutvustamist ei vajanud ka.

Lõpu osas on mul tegelikult kahetised tunded. Kui see sama lugu kolmandas raamatus mingil moel jätkub, siis võibolla on arusaadav ja oleks huvitav teada saada, kas põgenemine tõesti õnneks läks.

⭐⭐⭐⭐💫