Tunnistan ausalt üles, et ma ostsin selle raamatu ainult selle pärast, et mulle väga-väga meeldis selle kaanekujundus. Õnneks muidugi oli sobivast žanrist ka, aga muidu pigem ei oleks see mulle ette sattunud.

Tegemist on Jenny Starling’i sarja teise osaga. Esimest osa Sünnipäevamõistatus lugesin suvel ja jätsin Talvemõistatuse detsembrit ootama.

Nagu ka kaanel kirjas on, siis leitakse jõululaupäeval üks pereliige laua tagant surnuna. Selles mõttes sarnaneb sisu natuke Hercule Poirot jõuludega, et ka seal on türanlik perepea ning perekond Kelton veedab jõulud koos ühes majas. Jenny, kes mäletatavasti on kokk, oli palgatud perele kaheks nädalaks süüa tegema ja satub pahaaimamatult (jälle) mõrvajuurdluse keskmesse.

Pärast esimese osa pettumust ei olnud mu ootused teise osas väga kõrged. Tegelikult oli see üllatuslikult isegi päris hea. Polnud tüütut “politsei on vaenulik” teemat vaid Jenny oli lausa kuulus ja politsei isegi tahtis loo lahendamisel tema abi.

Süüdlane oli küll natuke etteaimatav, aga siiski hämati piisavalt palju ja lugemine oli täitsa nauditav.

Sellegipoolest ma arvan, et selle sarja järgmisi raamatuid ma pigem ei loe.

⭐⭐⭐⭐