Paar nädalat tagasi nägin seda raamatut oma töökaaslase käes. Ta oli panemas seda kingipakki ühele teisele töökaaslasele, kes seda lugenud ei olnud. Ta tegi suured silmad kui kuulis, et on veel teisigi inimesi, kes pole seda lugenud.

Kui ma otsisin oma selle aasta 100. (ja viimaseks) raamatuks midagi lihtsat ja lühikest, siis erinevaid raamatuäppe sirvides tuli Väike prints meelde ja valisin välja ingliskeelse audioraamatu, aga piilusin samaaegselt ka eestikeelsesse e-raamatusse.

Ma olin muidugi sellest raamatust varem kuulnud, sest see on ju juhtumisi kõige kuulsam ja enim tõlgitud lasteraamat üldse (Goodreadsist leidsin üle 5000 erineva väljaande) ning tean, et see on paljude lemmikraamat (või lemmik raamat lapsepõlvest). Seetõttu olid mu ootused kõrgel ja natuke ka endal pinge peal, et kas see mulle ikka meeldib või mida see minu kohta ütleb kui ei meeldi..

Ma ei tea, kas asi oli audioraamatus või selles, et ma lugesin seda esimest korda nüüd täiskasvanuna, aga sellist täielikku ahaa-elamust ma ei saanud. Mul oli sellest erinevate juttude põhjal hoopis teistsugune ettekujutus tekkinud ja seetõttu ilmselt pettusin natuke. Millegipärast oli jäänud mulje, et see on natuke traditsioonilisemas, nö. losside, ballide ja printsesside keskkonnas aset leidev muinasjutt. Võibolla sõna “prints” pealkirjas tekitas sellise seose.

Muidugi ma saan aru, mis on loo mõte, milliseid väärtusi see edasi annab jne, aga minu jaoks jäi kuidagi kaugeks. Võibolla selle pärast, et see meenutas hoopis ühte Eesti lasteraamatut, mida ma olin varem lugenud ja mis mulle meeldis – “Jussikese seitse sõpra” on umbes sarnase ülesehitusega ja ka pisut maalähedasem 😉 Tulnukad pole päris minu teema isegi kui see on lihtsalt kujund.

Et mitte täiesti negatiivsel toonil lõpetada ja vale mulje ei jääks, siis see oli sellegipoolest hea raamat. Ma saan aru, miks see on populaarne ja muidugi soovitan seda lastele ette lugeda.

⭐⭐⭐💫