1/2025

Ma olen juba ammu plaaninud Hawthorne & Horowitz’i raamatusarja lugema hakata, aga millegipärast on nii läinud, et see pole prioriteeti saanud. Nüüd lisasin selle [esimese osa] oma 25 aastal ’25 nimekirja ja kuidagi juhtus nii, et aasta esimeseks raamatuks saigi just “Sõna on mõrv”.

Olen Horowitzi varemgi lugenud ja tema stiili väga nautinud ning ma tõesti ei tea, miks ma peale Harakamõrvasid üldse tema teiste sarjade poole ei vaadanud, eriti kuna mul on mul riiulis ka 2 tema Sherlocki raamatut.

“Sõna on mõrv” (ingl. k “The word is Murder”) peategelasteks on endine politseiuurija Daniel Hawthorne ja Anthony Horowitz. Just, lugesite õigesti – autor ise.

Hawthorne teeb Horowitzile ettepaneku, millest ta tahab igal juhul keelduda, sest Hawthorne pole tema jaoks üldse meeldiv inimene, aga kuidagi õnnestub mehel kirjanikku siiski veenda. Nimelt tahab Hawthorne, et seni pigem lastele ja noortele mõeldud põnevikke avaldanud Horowitz nüüd temast raamatu kirjutaks. Ja ei, üldse mitte midagi sellist nagu biograafia, vaid tõsielul põhinevat krimilugu.

Juhtumisi on Hawthorne kutsutud konsultandiks mingi salapärase juhtumi juurde, kus mõrvatuks on ühe kuulsa näitleja ema Diana Cowper, naine, kes oli just samal hommikul käinud matusebüroos oma matuseid organiseerimas. Niimoodi hakkabki Horowitz kaasas jõlkuma igal pool, kuhu Hawthorne juhtumiga seoses läheb ning paratamatult tekib tal endalgi küsimusi ja ideid juhtumi osas.

Anthony Horowitz on väga osavalt kasutanud oma enda mõttekäike ja neid neid siis vastavalt Horowitzile või Hawthorne’ile omistanud ja visanud sisse ka vihjeid sellest, millega ta kirjanikuna (päriselus) veel tegeleb. See on tal ühtlasi väga kaval moodus egotrippida ja samal ajal avardada lugeja silmaringi, lubada inimesi krimiseriaalide telgitagustesse ning miks mitte ka oma elu dokumenteerida. Ta teeb seda nii sujuvalt, et ega üldse ei taha selle peale pahandada ka, sest nii huvitav on..

Hawthorne on juhtumit uurides väga pedantlik, märkab detaile nagu Sherlock Holmes ja hämmastab pidevalt Horowitzi sellega kui palju ta tema kohta isiklikke asju teab.

Pealtnäha on mehed üsna vastanduvad tegelased. Horowitz, (kes muide vihkab kui tema kohta Tony öeldakse, aga just seda Hawthorne kogu aeg teeb), ütleb ka kohe alguses lugejale välja kui vastumeelne nii mõte sellest raamatust kui ka peategelane ise talle on. Hawthorne on jõuline, jäärapäine ja vahel üsna järsk. Samuti ei meeldi talle kui faktid pole õiged ja kipub Horowitzile ette ütlema, mida ja kuidas ta peaks kirjutama.

Horowitz peab pidevalt Hawthorne’ile meelde tuletama, kes kirjanik on ning et too raamatu huvides ka endast rohkem räägiks, ent isiklikku infot õnnestub tal välja pigistada üsna vähe. See aga pakubki pinget ja põnevust.

Muidugi tekib Anthonyl ka juhtumi kohta mõtteid ja endalegi arusaamatult on ta sattunud justkui Dr. Watsoniks.

Keegi oli seda raamatut kirjeldanud kui metamüsteeriumi ja minu meelest on see väga tabavalt öeldud. Tegelikult võiks niimoodi kirjeldada Anthony Horowitzi stiili üldiselt. Olin varem lugenud tema Harakamõrvade sarja ja seal oli ta kasutanud natuke sarnast lähenemist. Mäletan, et võrdlesin seda tookord sibula koorimisega – see oli lugu loos ning seda tuligi kiht kihi kaupa lahti koorida. “Sõna on mõrv” on nii mõneski mõttes samasugune “sibul”, kus on palju seoseid ja “üllatusmune”, mida otsida.

Avastasin selle raamatu muidu niisugusest eestikeelsest äpist nagu Digiread, kus saab kuulata eestikeelseid audioraamatuid, muuhulgas selliseid, mida mujal eestikeelsena pole ning odavama paketi (20h kuulamist kuu jooksul) kuutasu on ka soodsam kui mõne teise äpi oma.

Naljakas oli selle raamatu(sarja) puhul see, et see Eesti näitleja, kes raamatut ette luges, meeldis mulle hääle poolest väga, aga tema inglise nimede ja ingliskeelsete sõnade hääldus oli kohati lihtsalt naljakas. Ilmselt ta ei suutnud lugedes piisavalt kiiresti ümber lülituda, et eristada, kas tegemist on eesti- või võõrkeelse sõnaga vmt.

Kõige hirmsam asi Anthony Horowitzi raamatutega üldiselt on see, et neid ei saa kuidagi käest panna ja lisaks sellele, et niigi unetutundidest aega näpistad, tungivad need pärast veel unenägudesse ka. Need on lihtsalt nii köitvad, et tahad teada, mis edasi saab ja isegi tööpäeva ajal kogu aeg sügeled, et saaks juba edasi lugeda.

Etteruttavalt võin öelda, et aasta esimeste päevade jooksul sai mul tegelikult juba kolm osa loetud..

⭐⭐⭐⭐⭐